Friday, January 30, 2015

Hea ja ilus jaanuar.

Jaanuar tõmbab oma otsad homme kokku.
Mäletan varasest kooliajast, kuidas peale koolivaheaega jaanuaris oli piin kooli minna. Selle sõna kõige otsesemas mõttes. Mäletan, kuidas kõndisin kobrutav vastumeelsus hinges mööda Vene tänavat ja mulle tõesõna tundus, et jaanuar ei lõpe mitte kunagi, et suvise vabanemise ning minu vahel laiutav ükskõiksusest triiki kuristik haigutab mu poole oma hambutul irvel. Ma ei olnud ilmselt lapseks loodud ja ei mahtunud etteantud raamistikku valmistades just nii kõige suurema pettumuse iseendale. Kahjuks ei osanud ma siis veel ennast vabaks mõelda ja ei teadnud, et inimene võib kaotada lootuse, turvatunde, mõistmine, kuid väärikust - seda ei saa temalt mitte keegi võtta. Võid olla vangistatud süsteemi teras-tugevate rataste vahele, kuid olla siiski lugupidav jumaliku alge vastu oma kapseldunud südames. Toonitan, et see puudutab siiski vaid minu varast kooliaega.

Täna rõõmustab mind jaanuar samamoodi kui kõik teised kuud. Eile õhtul kudusin poole viie ajal autos kasutamata mingit lisavalgustust, oi! see oli hea tunne. Õues ulgus tuul, jaanuarituul.
Kuulen vahel inimesi midagi ootamas sõnadega, et tulgu nüüd ometi nädalavahetus, suvi või jõulud. Laste puhul näib see igati arusaadav, sest nemad ei tea veel kui halastamatult kellaseierid liiguvad ja kui tagasipöördumatu see tik-tak on. Lastel on minevik nii väike, kõik, mis nende elus on juhtunud, on toimunud üks silmapilk tagasi, arusaamine ajast kasvab koos mineviku sügavamaks muutumisega. Alles siis, kui sul on ajalugu, millesse mõtetes tagasi pöörduda, saab mõistetavaks tulevik, vahel ka olevik. Täiskasvanu, kes elamisega pea poole peale jõudnud, ei saa oodata homset või tulevast kuud või imet, et siis hinges rõõmustada. Kui mul oleks elada jäänud kasvõi ainult porist paakunud novembrikuu esmaspäevad, elaks ma need helgeks.

Foto NAGI's: sallid 026

Seekordsel pildil on angoora- ja lambavillane kaelus. Kude pisut tummisem, et soojem saaks.
Eriti meeldib mulle, et kudumi värv astub kelmikasse dialoogi prillide sinakas-lillaka tooniga.

Foto NAGI's: sallid 025

Foto NAGI's: sallid 028

Foto NAGI's: sallid 034

Foto NAGI's: sallid 030

Nii soe, pehme...



Tuesday, January 27, 2015

Kuidas portreteerida salli?

Foto NAGI's: sallid 007

Siin ta on - Rowani üks villane tviid oma ilus ja lihtsuses.
Kudumine kui teraapia - tõhus viis vabaneda teistest tüütutest harjumustest. Juhul kui neid peaks muidugi olema.
Salli kudumine on ravi alguses väga oluline. See annab aega mõtteid seada ja ei nõua ravialuselt just palju. Ka pikas tervenemisprotsessis võib salli kudumine omandada ootamatult tähtsa rolli. Nagu minuga juhtus jõuluda ajal. Võtsin sinise, sest sinine toob silmadesse sära ja võtsin punase, sest punane punub hinge soojemaid kiiri. Võtsin mustri, mida liialdamata öeldes sada korda vaadanud, kudunud, unistanud, hellitanud ja start!
Sall on oma olemuselt lihtne taies, valmis talletama kõik kuduja mõtted. Kui sall valmis, võib asuda keerukamate trikkide manu ning lubada tuppa fantaasiast punnis ideekavandid.
Olgu pisike nakkus või kõikehõlmav pandeemia, kudumine on parim viis ennast ebameeldivatest kohustustest välja lülitada ja tulemus ei lase ennast kaua oodata - kui muidugi tulemuse all viimse silmuseni viimistletud villast vastsündinut mõelda.

Foto NAGI's: sallid 009

Foto NAGI's: sallid 022

Minu jaoks on sallil täiesti lugupeetud koht - koht minu kaelas. Kannan kümme kuud kahteistkümnest ilma igasuguse valehäbita nii mütsi kui ka salli või rätikut. Ilma olen justkui alasti ja identiteedita. Sama ootan oma lähikondsetelt ja külvan nad jätkuvalt üle silmuseliste õrnushoogudega lootes viimse sekundini, et nad mässivad end sisse sama hoolikalt kui mina. Ja vahel mul veab. Siis, kui õues hundijalavett peab kirkaga portsjoniteks jagama, siis paneb noorem põlvkond salli kaela.

Foto NAGI's: jaan 013

Foto NAGI's: jaan 010

Lisaks nägid ilmavalgust ühed väga prostad sokid. Puht praktilisest vajadusest.

Foto NAGI's: kutsukas semi 025


Friday, January 16, 2015

Kassikäpa paid.

Mul on olnud elus neli kassi. Ainult neli. Aga mulle tundub, et kuna neist on nii äraütlemata palju mälestusi, koos veedetud tunde ja aastaid, oleks neid justkui olnud no, ütleme vähemalt kümme... Aga oli vaid neli pikkade nurru-karvadega pai maiat siidikäpalist.
Siia halli (Leedu villasest) suurrätti on kootud minu kasside käppade paid üheks suureks soojaks kallistuseks. Just nii ma mõtlesin sel kevadel oma kurbade mõtete krooniks.

Foto NAGI's: jaan 023

Foto NAGI's: jaan 032

Eks siin puude ja põõsaste küljes meeldis kassidel rippuda küll.

Foto NAGI's: jaan 015

Foto NAGI's: jõulud2

Just nii see ongi - soe, paks, villane. Ma ei tea midagi paremat. Nii tunned, kui oled koju jõudnud.

Kas linnule hommikul süüa panid? Lihtne on jõuda oma jutus kassidelt lindudele. Eriti arvestades seda, et pole ammu möödas ajast, mil rääkisin, et meie aias on nii vähe väikseid linde, vareseid küll, aga pisikesi mitte. Läks natukene aega ja Albik tõi mulle ukse taha sirakile tõmmatud tihase - ise tahtsid ju lindu - vaatas mind tunnustust ootava pilguga omal suled alles varvaste vahel... elu selline.

Foto NAGI's: ok 048

Aga Sina pane linnule pekki ja võibolla on Sul just nagu minulgi, et enam pole kassi ning linnukeste populatsioon on jõudsalt kasvanud. Omamoodi tore seegi ega siis elu tühja kohta jäta, vaid täidab selle tähenduslikult ainult Sulle mõistetavalt. Kasvõi linnud kasside vastu - ole vaid tänulik, see on soe tunne, mis annab kord tiivad, kord jälle juured just nii nagu vajad.