Thursday, December 25, 2014

Oh, kuusepuu!

Täna napsab külm täitsa mõnusalt näpust ja teeb mu põsed puna-punaseks. Aga see mulle just meeldibki!
On puhas ja valge, külm ja karge.

Foto NAGI's: 25.12.14 (3)

Koduküla tee tunni aja eest.
Ja palmikutes kaelus, mille saab ümber kaela mässida.

Foto NAGI's: 25.12.14 (7)

Foto NAGI's: ok 027

Ja kodus on soe ja ehtis kuusepuu.
Imeline.

Häid pühi ja olge terved.

Tuesday, December 23, 2014

Tere, talv!

Kõige pimedam pimedus hakkab end valguseks seadma.
Sätib, kuni on valmis.

Töö juures minu akna taga on puu, mille okstele juba päev tagasi sadas niiske lumi. Okste vahelt paistab valgusfoor, milles rütmiliselt punane tuli süttib ning mulle paistab see nagu oksale kinnitunud mari. Ütleme, et klaasjaks külmunud jõhvikas. See on nagu postkaart keset linnatänavat.

Aga enne lund ja talve jalutasin fotoaparaadiga aias. Imeline aeg! Tavaliselt on aias olles käed mullased ja sõrmede vahel mõni kobesti või istutuskühvel. Imeline aeg! Puhasvalge ja puutumatu.

Foto NAGI's: nov-dets 2014 046

Foto NAGI's: nov-dets 2014 010

Foto NAGI's: nov-dets 2014 024

Foto NAGI's: nov-dets 2014 022

Foto NAGI's: nov-dets 2014 021

Foto NAGI's: nov-dets 2014 007

Foto NAGI's: nov-dets 2014 009

Foto NAGI's: nov-dets 2014 002

Foto NAGI's: nov-dets 2014 029

Aga muidu on kõik nagu tavaliselt on - lõng on ja vardad, kangad ja niidid-nõelad...

Abakhanis jalutades jäid ette ilusad mustrid, millest said laudlinad.

Foto NAGI's: nov-dets 2014 057

Vill ja alpaka - pehme ja soe - sai kaeluseks.

Foto NAGI's: nov-dets 2014 061

Foto NAGI's: nov-dets 2014 064

Foto NAGI's: nov-dets 2014 065

Foto NAGI's: nov-dets 2014 068

Nii siis seekord.
Ah veel, juhtus minuga eelmisel nädalal üks lugu. Kui ma olin vanalinna restoranist ühelt koosviibimiselt lahkumas, oli pime ning üksikute laternate valgus näitamas teed, astusin treppidest alla tänava poole, kuulsin-tajusin järsku kedagi enda kõrval... seisatasin kitsal trepil ja näen - minu kõrval astub neid ebaühtlaseid vanalinnale iseloomulikke astmeid ma arvan, et maailma säravaim helilooja. Küll see maja on ikka kõrgel mäe otsas, ütles ta. Jah, ja need trepiastmed, ütlesin ma. Mõnda inimest nähes on mingi tunne. Justkui tema maailm riivaks sinu oma, kasvõi möödaminnes, sekundi murdosa jooksul kõnetab ta sind.