Monday, November 17, 2014

Ettevaatust! Teater.

Kuidas inimesed tähistavad ilusaid asju oma elus? Söövad torti, joovad veini. Kingivad lillepotte.
Ja käivad teatris.

Foto NAGI's: 16.11.2014 004

18.oktoobril, sügiseselt rikkal päeval, viis tee mind Viljandi Ugalasse. Etendus, mida meie erivanuses kollektiiv vaatas, oli Gardner McKay «MERE MÄRGID».
See on lugu armastusest. Mehe ja naise vahel, kes on nii erinavad, et ei peaks kohtuma selles maailmas ja kindlasti mitte armastama. Ometigi paneb autor nad laval kokku ja enne ära ei lase, kui viimnegi saalis viibija on veendunud - see kõik on võimalik.
Nad on nii erinevad - Kadri Adamson ja Meelis Rämmeld. Nad on naine ja mees.
Soovitan neile, kel elukogemust ja soovi analüüsida suhete sügavikke. Nii kainestav on end vahel piinata küsimustega : aga miks? aga kes? aga millal?
Minu teismelistele see pingetest punnis hinge alastus muidugi ei meeldinud. Eks see oligi minu poolt omamoodi test ning ega ma pidanudki pettuma - ei ole nad veel elu tormilainetes õõtsumiseks valmis. Õrnematel hingekeeltel mängitud palad nende kõrvadeni veel ei ulatu.

Foto NAGI's: PA182084

Ja juba kaks nädalat hiljem olin taas Viljandis. Sellele käigule jäi omamoodi vaikuse ja vaikimise pitser, sest Viljandi polnud enam see, mis ta oli olnud kaks nädalat tagasi. On kummaline mõelda, kuidas vaikselt unistav-unelev väikelinn laguneb kõigi teravate pilkude all. Kõik on muutunud.

Jalutasime lossi varemetes ja käisime rippsillal, hingasime niisket õhku kuni rõskus kontidesse hangus ning sundis meid teatrisse sooja.
Etendus, mida seekord vaatasime oli võrratu Tõnu Õnnepalu "SAJAND".
Sõnakunstnik oli vaid mõnesse tundi mahutanud terve sajandi jagu tundeid ja teadmisi. Üks mõis, üks maailm ja nii palju elusid, mida see puudutas! Esimene vaatus oli pilk kaugesse minevikku, omamoodi allegoorias said selgeks inimloomuse tagurlikkus ja ihalus millegi parema, võidukama poole. Mis saab, kui hobuste ja tõldade asemel on autod, kui rong käib otse mõisamaadest läbi, et vaid vaata ja imesta!, kui kõike hakkab tegema elekter... kes on siis inimene?
Teine vaatus... ma pole ammu teatris nii palju nutnud. See oli juba märksa lähem ajalugu, kõik oli järsku veel rohkem päris. Nii päris, et tunnete kiirrong tuhises rööbastel läänest itta, jätmata kivi kivi peale. Mingid nähtamatud paralleelid rändasid etendusest tänapäeva. Kui palju mahub maa peale kannatusi?
Etenduse lõpus tuli lavale Tõnu Õnnepalu. Võiks ju arvata, et kui autor end näidendisse kirjutab, siis ei saa olla tegu muu kui puhta edevusega, kuid siin sobis kõik suurepäraselt. See oli nagu minevikureisi lõppjaam, äratus hüpnoosiseansist, tagasitulek reaalsesse ellu. See oli lõpp.
Aplaus. Aplaus. Aplaus.
Ei tahtnudki lõppeda, seisime püsti ja ei lasknud näitlejaid, autorit ega lavastajat ära.
Omamoodi kurvakõlaline on asjaolu, et etendust mängiti vaid poolteist aastat, aga seda enam hindan võimalust kuulata-vaadata emakeelset teatrit, suurepärast eestlaslikku tõlgendust, maailmavaadet. Tänan autorit ja lavastajat ning näitlejaid, kes selle meeleolu võimalikuks tegid, argielust mu välja tõstsid.
Lõpeks ütlen veel, et minu järeltulijatele väga meeldis. Nad olid veel mitu päeva vaimustuses. Ja see juba on midagi.




No comments:

Post a Comment