Friday, November 28, 2014

Sammud Vasalemma lossi tagatrepil.

Krõbedalt külmal hommikul heitsime pilgu ühe ilusa lossi tagaaeda.
Osati ikka ilusaid ehitisi luua.

Foto NAGI's: 16.11.2014 030

Foto NAGI's: 16.11.2014 017

Sviiter, mida näitan, on küll juba igal pool käia jõudnud, kuid pildimasinasse klõpsutasin ta alles nüüd.
Lõngaks Baby Alpaca Mix ja kõrvale võetud peenvillane.

Foto NAGI's: 16.11.2014 020

Foto NAGI's: 16.11.2014 015

Foto NAGI's: 16.11.2014 042

Foto NAGI's: 16.11.2014 018

Foto NAGI's: 16.11.2014 022

Wednesday, November 19, 2014

Keibu lahe ääres.

Nädalavahetusel käisin merd nautimas. Olgu suvi või mõni muu aastaaeg, mere ääres olen õnnelik.
Pildid räägivad sama.

Foto NAGI's: 16.11.2014 086

Foto NAGI's: 16.11.2014 082

Foto NAGI's: 16.11.2014 084

Meretuultele paitada jäänud pisut hambutu naeratus. Kellele võis see kuuluda? Ehk oli vähemalt elanud mahedalt ja õnnelikult.

Foto NAGI's: 16.11.2014 088

Foto NAGI's: 16.11.2014 093

Päikeseküllane oli see päev.

Foto NAGI's: 16.11.2014 063

Vaatan, et sealt eemalt tuleb üks täpike...

Foto NAGI's: 16.11.2014 058

Pantalone: "Khkmm.. Mina juba eemalt vaatan, et sealt eemalt tuleb, paistab üks täpikene."
Fata Morgana: "Mis täpikene?"
Pantalone: "No seda minagi mõtlen , et mis täpikene see huvitav on ja mis täpikene. Eks ma vaatan täpikene läheb suuremaks, suuremaks. Ei ole täpike, see on inimene ju. Ei ole inimene, see on naine. Ei .. see ei ole.. see on NEIU. Tuleb neiu.. Ma korraks vaatan teiselepoole ka , äkki tuleb kaheltpoolt. Ei , ei tule , ei tule. Ühelt poolt, sama neiu. Tuleks kolm, tuleks kolmeltpoolt. Seekord tuleb ühelt. Tuleb neiu, prints valis ta välja muah muah muah. Tuleb neiu, eksole. Pikk tee on tulla ka ju. Tuleb.. tuleb..ootootoot, istub. Istub maha."
Fata Morgana: "KIVILE."
See on Armastus olme apelsini vastu.
Üks lõputu naermine.

Foto NAGI's: 16.11.2014 057

Foto NAGI's: 16.11.2014 052

Vaatasin seda pinki ja mõtlesin kui istuks õige kuduma... kooksin käpikuisse päikest.

Foto NAGI's: 16.11.2014 047

Siin nad siis on. Winnerist kaelus ja Jilist kindad. Ilmselgelt nendele kätele väikesed. Omanik on ju väike tüdruk hoopis.

Foto NAGI's: 16.11.2014 067

Foto NAGI's: 16.11.2014 074

Foto NAGI's: 16.11.2014 100

Kudumiseni!



Tuesday, November 18, 2014

Nii lihtne kui olla saab.

Oi, kuidas need karged külmad hommikud hammustavad ninast ja näpust!
Ometi naudin seda luudeni ulatuvat värskeõhu pahinat, mis kopsudesse tungib ja mu hetkega üles äratab. Avan hommikul ukse ja lasen koera välja. Jõuna märgata, kuidas muru on külmast kange, libledest elu välja voolanud, kristallideks hangunud, tahtmatult tardunud.

Foto NAGI's: 16.11.2014 034

Foto NAGI's: 16.11.2014 035

Foto NAGI's: 16.11.2014 032

Foto NAGI's: 16.11.2014 039

Seekord ei saa mööda ka kudumisest. Kudusin nii lihtsalt kui võimalik. Vastavalt tellija soovile.Palmikutega segalõngast labakud ning Jil-villasest sõrmikud.

Foto NAGI's: PB132076

Foto NAGI's: PB132084

Täpsuse huvides lisan vaid niipalju, et labakud on tehtud pöidlakiiluga, mis teeb kandmise ikka tunduvalt mugavamaks, ja sõrmikud on tehtud ilma.

Nii lihtne kõik ongi...






Monday, November 17, 2014

Ettevaatust! Teater.

Kuidas inimesed tähistavad ilusaid asju oma elus? Söövad torti, joovad veini. Kingivad lillepotte.
Ja käivad teatris.

Foto NAGI's: 16.11.2014 004

18.oktoobril, sügiseselt rikkal päeval, viis tee mind Viljandi Ugalasse. Etendus, mida meie erivanuses kollektiiv vaatas, oli Gardner McKay «MERE MÄRGID».
See on lugu armastusest. Mehe ja naise vahel, kes on nii erinavad, et ei peaks kohtuma selles maailmas ja kindlasti mitte armastama. Ometigi paneb autor nad laval kokku ja enne ära ei lase, kui viimnegi saalis viibija on veendunud - see kõik on võimalik.
Nad on nii erinevad - Kadri Adamson ja Meelis Rämmeld. Nad on naine ja mees.
Soovitan neile, kel elukogemust ja soovi analüüsida suhete sügavikke. Nii kainestav on end vahel piinata küsimustega : aga miks? aga kes? aga millal?
Minu teismelistele see pingetest punnis hinge alastus muidugi ei meeldinud. Eks see oligi minu poolt omamoodi test ning ega ma pidanudki pettuma - ei ole nad veel elu tormilainetes õõtsumiseks valmis. Õrnematel hingekeeltel mängitud palad nende kõrvadeni veel ei ulatu.

Foto NAGI's: PA182084

Ja juba kaks nädalat hiljem olin taas Viljandis. Sellele käigule jäi omamoodi vaikuse ja vaikimise pitser, sest Viljandi polnud enam see, mis ta oli olnud kaks nädalat tagasi. On kummaline mõelda, kuidas vaikselt unistav-unelev väikelinn laguneb kõigi teravate pilkude all. Kõik on muutunud.

Jalutasime lossi varemetes ja käisime rippsillal, hingasime niisket õhku kuni rõskus kontidesse hangus ning sundis meid teatrisse sooja.
Etendus, mida seekord vaatasime oli võrratu Tõnu Õnnepalu "SAJAND".
Sõnakunstnik oli vaid mõnesse tundi mahutanud terve sajandi jagu tundeid ja teadmisi. Üks mõis, üks maailm ja nii palju elusid, mida see puudutas! Esimene vaatus oli pilk kaugesse minevikku, omamoodi allegoorias said selgeks inimloomuse tagurlikkus ja ihalus millegi parema, võidukama poole. Mis saab, kui hobuste ja tõldade asemel on autod, kui rong käib otse mõisamaadest läbi, et vaid vaata ja imesta!, kui kõike hakkab tegema elekter... kes on siis inimene?
Teine vaatus... ma pole ammu teatris nii palju nutnud. See oli juba märksa lähem ajalugu, kõik oli järsku veel rohkem päris. Nii päris, et tunnete kiirrong tuhises rööbastel läänest itta, jätmata kivi kivi peale. Mingid nähtamatud paralleelid rändasid etendusest tänapäeva. Kui palju mahub maa peale kannatusi?
Etenduse lõpus tuli lavale Tõnu Õnnepalu. Võiks ju arvata, et kui autor end näidendisse kirjutab, siis ei saa olla tegu muu kui puhta edevusega, kuid siin sobis kõik suurepäraselt. See oli nagu minevikureisi lõppjaam, äratus hüpnoosiseansist, tagasitulek reaalsesse ellu. See oli lõpp.
Aplaus. Aplaus. Aplaus.
Ei tahtnudki lõppeda, seisime püsti ja ei lasknud näitlejaid, autorit ega lavastajat ära.
Omamoodi kurvakõlaline on asjaolu, et etendust mängiti vaid poolteist aastat, aga seda enam hindan võimalust kuulata-vaadata emakeelset teatrit, suurepärast eestlaslikku tõlgendust, maailmavaadet. Tänan autorit ja lavastajat ning näitlejaid, kes selle meeleolu võimalikuks tegid, argielust mu välja tõstsid.
Lõpeks ütlen veel, et minu järeltulijatele väga meeldis. Nad olid veel mitu päeva vaimustuses. Ja see juba on midagi.