Sunday, September 28, 2014

Vaid liblika lend...

Veel kordki tahaks noorusmaile minna.
Veel tunda rõõmu lapsemängudest.
Kuid pole teed,
mis viiks meid veelkord sinna,
sest olematu rändama meid viib.

Miks ikka tundub mulle, et elu on vaid liblika lend - õrn, ilus, habras - puuduta vaid ja juba pudeneb tolmuks. Kuidas ometi tähistada elu? Kuidas? Kui surm astub me kõrval, meist üle ja mööda; kõnnib kõik aastad meiega ühte sammu ning tuksub sekundeid igavikku. Aeg aina kaob, jääb vähemaks iga hingetõmbega...
Ja ometi ma tahan tähistada elu...


Foto NAGI's: P9212643

Lükin päeva pihlamarju eluniidi otsa,
viimse marja hirmus pisut värisevad käed.
Ometi, kui saabub hetk, mil minu aeg saab otsa,
tean, ei kao ma päriselt.
Ma pojas alles jään.

Kõike ei saagi mõstusega lahendada. Peab südamega kuulama.
Ja ka siis võime käia valet rada.

(Salmid on Jaak Joala ja Urmas Alenderi lauludest)

No comments:

Post a Comment