Tuesday, April 22, 2014

Rakvere teater ja Pihlaka kohvik.

Ühe imeilusa aprillikuu laupäeva sisustasid mulle armsad kohad Rakveres. Maitsemeeli ergutasid Pihlaka kondiitrite hõrgutised ning hingekeeltel mängis unustamatu loo Rakvere teater.
Kultuuri pühamu lävel võtavad vastu kaks ilmekat tegelast, kes ei lase end häirida ei külmal, tuulel ega vahel nii kuumalt kütval päikesel. Nende poosidest õhkub küll ähmaselt soovi lahkuda, kuid ometi ei võta seda kaelamurdvat üritust neist kumbki ette.

Foto NAGI's: Picture 012

Foto NAGI's: Picture 013

Foto NAGI's: Picture 011

Foto NAGI's: Picture 010

Foto NAGI's: Picture 009

Foto NAGI's: Picture 008

Käsitööst ilmutan sel korral üht juba lemmiku staatusesse kantud kudumit. Allääres figureerib Dropsi Alpaca, aga see teine lõng, millest on tulnud varrukad ja triibud... See on oma nahal vähemalt viit erinevat projekti tunda saanud ja siis tsirr-tsärr uhkete poognatega taas harutatud ning keradeks vormitud. Nii,et pole enam täpselt teada, millise produktiga tegu. Ähmaselt mäletan, et sisaldas meriinot ja siidi ning sai soetatud aastaid tagasi Pärnu maantee lõngapoest, mille perenaine Epp oskab alati midagi apetiitset soovitada.

Foto NAGI's: Picture 019

Alläärde tegin mustri, mida kasutan alati, kui ei ole suuteline midagi muud välja hauduma.

Foto NAGI's: Picture 015

Foto NAGI's: Picture 018

Foto NAGI's: Picture 013

Kaks sooja sõna ütlen ka seeliku kohta - aitäh, ema!

Foto NAGI's: Picture 005

Thursday, April 17, 2014

Nööbid kui soolased pritsmed.

Punusin kampsuniks Dropsi Alpaca. Värv on mulle väga sümpaatne, sügav. Lasen oma pilgul sellesse ikka ja jälle uppuda.

Eest poolt näeb kampsun välja selline:

Foto NAGI's: Picture 017

Ja tagant poolt:

Foto NAGI's: Picture 012

Just nii.
Eks kogu valu ja vile läkski selja kujundamisele. Sinna said nii muster kui ka nööbid lugupeetud kohad.
Kivile laotatuna tundub kui mererannale kandunud laine, nööbid kui soolased pritsmed.

Foto NAGI's: Picture 023

Foto NAGI's: Picture 022

Foto NAGI's: Picture 021

Foto NAGI's: Picture 020

Foto NAGI's: Picture 018


Friday, April 11, 2014

Tuuline, tuuline...

Ma mõtlen, et on aeg, mis oli enne ja mis on pärast.

Ma elan ajas, mis on pärast.
Mis oli enne, on klaasi taga, taevaste taga,
ainult mõtete kaugusel, et hoida kinni kahjutundest.

Elu ongi kui karussell.
Ei tea vaid, mil kõlab kell.
Justkui tuulelohe,
mis rebib end lahti, et lennata taevaste taha...
ka siis, kui ei taha.

Foto NAGI's: Picture 002

Foto NAGI's: Picture 025

Foto NAGI's: Picture 026

Foto NAGI's: Picture 028

Lõngaks seesama alpaka-villa-akrüüli segu, millest tegin ruudulise teki pitsi, lisaks krapsakas mohääri-siidi segune karvakera...
Kuigi tuul rebib kõrvad peast, on Riinal nüüd jalad soojas.




Tuesday, April 8, 2014

Hüvasti, Albu!

Täna hommikul jätsime hüvasti oma kalli sõbraga, kes läks nüüd oma õe juurde, inglite juurde.
Tal pole enam valus, ei paha, aga meil on nii raske südames.

Ma näen seal väikest maja
ja rohtu kasvand aed.
Kurb hallikirju kiisu
ja valgeks värvit' laed.
See ongi Sinu kodu
kesk rannaäärset teed.
Sa koputa vaid korra -
Sul ukse lahti teen!
Maiken

Hüvasti, hüvasti, kallis-kallis sõber!

06.12.2006-08.04.2014
Foto NAGI's: albik


Friday, April 4, 2014

Suur ja ruuduline.

Mulle meeldivad erinevad pleedid, katted, tekid. Neid on lihtne hooldada, kui lemmikloom on neisse oma käpajäljed jäädvustanud; need annavad igavale diivanie uue ilme, kui ei jätku finantsi, et äkitsi tuju ajel uus sohva koju veeretada; need annavad sooja, kui õhtul hilja koju jõudes end sisse mässida ja juhe välja tõmmata...
Aga milline see pleed siis olema peaks? Soe ja pehme ja ilus - on lihtne vastus - isetehtud veel peale kauba. Materjalina eelistan endiselt looduslikke ning villane paneb rõõmust saba liputama.
Olen endale aegajalt lubanud teraapilisi seansse kaupluses Abakhan, kus saab vabalt katsuda lisaks lõngadele ka kangaid. Mitte et mind oleks tabanud enneolematu kirg oma õmblusmasina vastu, vaid lihtsast soovist lasta kangarullide kõrval oma kängunud fantaasial pilvedeni tõusta. Sel talvel leidsin end korduvalt villaste kangakuhilate juurest, siis see ruuduline mulle näppu hakkaski ja enam ma tast lahti ei saanud. Ega ma seda ei mõõtnud (seal poes ei peagi mõõtma! võid lihtsalt lasta oma õnne üle kaaluda!) ja ma toimetasin saagi pahaaimamatult koju. Algul mõtlesin midagi narmastest, siis sai minus aga võitu soov heegeldada serva üks lugupeetud pits. Wool & Wollen poest tõin hämmastavalt harmoneeruva pruuni lõnga ja heegelnõelast kujunes päevadeks, et mitte öelda nädalateks, minu parim sõber.
Endiselt ei pidanud ma vajalikuks oma uut väljakutset üle mõõta. Imestasin küll, et ikka niiiiii kaua võtab see heegeldamine aega, kuid polnud ju ammu ka harjutanud ehk käed kobaks jäänud või midagi.
Lõpuks, kui soovitud pitsi valmis olin veeretanud, ja pressrauale tööd andsin ning valminud taiest triikimislauale ja laua alla kuhjasin - nägin, kui suuuuur see kangas siiski on. Seega valmis üks suur kate, kuhu punnitamata kogu pere peale mahub.

Foto NAGI's: Picture 007

Pits on lihtne ja valmis igasugu abimaterjalidest sõltumatult.

Foto NAGI's: Picture 005

Foto NAGI's: Picture 010

Foto NAGI's: Picture 001