Thursday, February 27, 2014

Ballaad.

Foto NAGI's: Picture 046

Käes aeg, mil tuleb küsida
Et kas mu loodu müüt on vaid
Ja kas see jääb ka püsima
Kui maailm tundub liiga lai?

Mis on loodud enne meid
Kas ka pärast seda jääb?
Palju on neid miljardeid
Kellel jätkub kainet pääd?

...

Ja kas see jääb ka püsima?
Kellel jätkub kainet pääd?
Ja veel mitmed küsimused on mind varjamatult jälitanud neil päevil enne ja pärast vabariigi aastapäeva. Mõelda ju võib. Uskuma peab.
Ma tahan rääkida ja kirjutada eesti keeles. Ma tahan, et mu lapsed seda teeks. Uhkusega südames. Kindlameelselt, vankumatult.
Tartu rahu aastapäeval oli mul au viibida pidulikul üritusel Estonia kontsertsaalis, kus Ene Ergma kõne pidas ja noored näitlejad kandsid ette lõike läbirääkijate mälestustest. See tuletas mulle selgelt meelde, kui raske on ennast kehtestada, nähtavaks teha, oma (mängu)maa piirid paika panna. Kinnituseks laulis meeskoor Villem Kapp´i "Põhjarannikut" saatjaks kaitseväe puhkpilliorkester kolonelleitnant Peeter Saani juhatusel. Ja see oli nii võimas, et mul oli tunne nagu kohe-kohe puhuvad nad mu saalist välja.

Minu kodu juures on üks mõtlemise koht. Selline oli see 24.veebruaril 2014.

Foto NAGI's: Picture 049

Foto NAGI's: Picture 043

Foto NAGI's: Picture 041

Foto NAGI's: Picture 040

Foto NAGI's: Picture 051

Ballaad
on viis, mis ei vii kuhugi,
ent see on sinu elulaad.
Kuid ei ta tõusekski suhugi,
kui sul ei oleks sünnimaad
ja keelt, mis kodust kaasa saad.
Tõnis Mägi on selle elavaks laulnud.

Ent ometi ei oleks see mina, kui ma ei veeretaks ikka vardaid, ei sõlmiks kokku katkenud otsi.
Tegin omale kaeluse, Regia Lace, kolm otsa koos.
Ja mütsi, milles tume on Kargest Katrinist alles jäänud Drops Alpaca ja hele Rowan Tapestry.

Foto NAGI's: Picture 029

Foto NAGI's: Picture 033

Foto NAGI's: Picture 039

Sellised me siis oleme. Sõpradena või siis mitte just alati - kui tema diivanit kraabib ja mina ta õue asumisele saadan... ometi kokku kuuludes ja teineteist armastades - siis kui mina teda õues õhtul hõikan ja tema mulle minu auto põrinat ilmeksimatult ära tundes väravasse häälekalt vastu tõttab.

Foto NAGI's: Picture 031

Alati saab ta kõige pehmema padja ja kõige sametisema teki. Nii lihtsalt on.

Foto NAGI's: Picture 028

Ja kõige viimaks lisan siia juurde pildi oma uuest laualinast, mille jõudsin jäädvustada enne moosi- ja ketšupiplekkide saabumist. Ega see nii eriline polekski, kuid leidsin selle omaarust imeilusa kanga Abakhanist, mille mu ema kulme kergitades "niiii valgeks" nimetas, ja toimetasin siis sellest õmblusmasina väel lina ja ... kassi külje all oleva padja. Ning kuna on ilmselge, et ühe kangaga ma sealt poest ju ei lahkunud, siis sain omale ka päevateki (kassi külje all), diivani- ja padjakatte... Tuleb välja, et ma veel mäletan, mispidi masin õmbleb! Ja sirgete õmblustega tulen endiselt toime.

Foto NAGI's: Picture 056

Foto NAGI's: Picture 018

Kohtumiseni!




No comments:

Post a Comment