Monday, November 12, 2012

Ilmar Raag Pariisis. Eestlannast rääkimata.

Mulle meeldib käia kinos. Pime ruum, suur ekraan, kõikjale ulatuv heli. See on parem kui kodus vaadata filmi kesk kuduvarraste klõbinat, ebatervelt kõvahäälselt haigutava koera seltskonnas püüdes samaaegselt lugeda silmi ja subtiitreid.
Niisiis ikka kinno.
Seekord läksime kogu perega. Kõigil olid meeled elevil, kõik olid valmis laupäevasesse pärastlõunasse põnevuse noote lisama. Mu käes oli neli piletit, neist kolmel seisis Skyfall ja ühel Eestlanna Pariisis. Ei, ma ei olnud kogemata valesti pileteid ostnud, pigem olin ma arvestanud seekord ilmeksimatult vaatajate soovidega. Kinosaalide juures läksid siis meie teed lahku. Popkorni ja limpsiga varustatud grupp liikus 007 suunal ja mina café au lait topsis auramas astusin eestlannale kohaselt suurlinna radadele.
Saalis hõljus tavapärase küpsetatud penoplasti pealetükkiva sudu asemel kohvi õrn aroom lisaks mõne daami peen parfüüm. Olin kohal üsna vara, mis andis võimaluse publikut vaadata. Lugesin saalist kokku kolmkümmend inimest, nende hulgas kolm meest. Naisi lisandus peagi, mehi vaid õige vähe. Tooni andsid kostüümid ja mõned elegantsed kübarad...
Ja siis algas film. See, mida ma nägin, meeldis mulle. See lugu meeldis mulle. Laine Mägi mõjub ehtsalt, Jeanne Moreau ei vaja mingeid sõnu. Ma oleksin justkui seda filmi ammu oodanud. Selles on sõnum neile, kes oma elus õnnelikke ja vähem õnnelikke pöördepunkte mäletavad, neist midagi õppinud on ja oskavad saadud kogemusi hinnata. Kaugemale vaadates on see lugu eestlusest, maailma kodanikuks olemisest ja sellest, millist valgust suurlinna tuled inimestele heidavad. Ma õige pisut kartsin, et selles filmis teeb liiga suure rolli Pariis, aga need pelgused olid täiesti põhjendamatud. Pariis on küll kogu aeg kohal ja ei luba end unustada, kuid rollid teevad ikkagi näitlejad. Kahel korral jõuab pilt Eiffeli tornini, mis olles küll sümbolite sümbol, ei ületa teatud maitsekuse piire ega kriibi silma. Ja mis minu viis oma mälestustes aastasse 1995. Palavas augustikuu päevas, mil jõudsin nagu paljud eestlased, tõotatud maale. Linnade linna. Pariisi. Giid juhatas meid kohta, kus tema sõnade kohaselt on Eiffeli torn kõige paremini nähtav, ja andis loa fotoaparaatidele tuld anda. Enam kui 15 aastat hiljem juhatab "sama giid" Laine Mägi oma rollis samuti sinna... Déjà vu...

Selle pisut uneleva-unistava jutu kõrvale ei oskagi ühtki pilti lisada. Näitan siis üht poolikut tööd, kampsunit.

Foto NAGI's: Picture 386

4 comments:

  1. Suur tänu muljetamast, nüüd tahaks isegi seda filmi näha!

    ReplyDelete
  2. AlleRaa, soovitan soojalt vaadata!

    ReplyDelete
  3. I love your new jacket,
    have a great day,
    ciao ciao Christa

    ReplyDelete