Friday, November 23, 2012

Palmik lilledega.

Kuna ilm päris valgeks päeviti ei lähegi, on järjest raskem leida võimalusi valmis töid pildistada. Samas on saabunud aasta kõige produktiivsem aeg ja varrastelt kukub aina uusi tegusid...
Kuigi mulle tundub, et ma olen kogu arvestatava aja tööl, leian end siiski õhtuti kõikide lampide valguses varraste klõbina saatel tugitoolist. Rõhk on sõnal "lampide", sest ma ei kannata mitte üks raas hämarust ega pool-valgust. Aga kõige enam tunnen rõõmu päevist, mil aknast langeb sedavõrd palju päikesevalgust, et võin nihutada oma tugitooli valgussõõri, kus siis kudumaailmas omi tegusid teha.

Proovisime kampsunit pildistada nii ja naa. Esimesel pildil pole kampsun küll peaosas, aga see-eest on hästi näha, kelle laiadele õgadele ma toetuda saan.

Foto NAGI's: Picture 488

Foto NAGI's: Picture 485

Foto NAGI's: Picture 479

Foto NAGI's: Picture 452

Foto NAGI's: Picture 444

Foto NAGI's: Picture 438

Kudusin Novita Jussist, tikkisin villase Titan Wool Winneriga.

Tuesday, November 20, 2012

Veel üks hall.

Ühel varjasel hommikutunnil Pagaripoiste kohvikus kudusin lõpuni mohäärräti. Ma ei tule ju ometi kodust välja ilma pooliku tööta käekotis ja nagu maainimestega ikka juhtub, satuvad nad pealinna teinekord liiga vara ja peavad siis kuskil mugavasti aega parajaks istuma. See on omamoodi meeldiv. Tass kohvi, head mõtted...

Lõng BBB Soft Dream, siid ja mohäär.

Foto NAGI's: Picture 431

Hall, aga mitte ainult.

Selle lõngaga seoses on mul päris palju mälestusi. Ostsin selle kord juba väga ammu kino Kosmose vastast lõngapoest. See on üks armas oaas linna südames täis lõnga-lõnga-lõnga.... Saan müüjaga alati jutule, kuulan meelsasti tema tähelepanekuid ja soovitusi...
Antud lõnga tootjaks on Austermann. Sisaldab nii siidi, kašmiiri kui ka meriino villa. Silitades siidine ja pehme. Olen sellest nii mõnedki asjad kudunud, kuid piltidele jõudis vaid selline õlasoojendaja. Õige külm ei ole veel saabunud ja seni piisab sellistest kehakattest küll... tubastes tingimustes.

Foto NAGI's: Picture 421

Ja nüüd on varrastel üks puna-punane.

Foto NAGI's: Picture 495

Thursday, November 15, 2012

Kakuke.

Foto NAGI's: 1
Karmel Kai "Rebane" 2010 a.

„Rebasekene, Reinukene,
eide käest pagesin ära,
taadi käest pagesin ära,
jänese käest pagesin ära,
hundi käest pagesin ära,
karu käest pagesin ära,
sinu käest pagen ka ära.“

„Küll on ilus laul! Kahju aga, et mul kõrvakuulmine on töntsiks jäänud. Tule istu mu nina peale ja laula veel üks kord, kuulen siis paremini.“

Kakuke istus rebase nina peale ja laulis uuesti oma laulu. Kaval rebane aga tegi kord amps! ja kakuke oligi söödud.

(kogumikust „Laste sõna“. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1960; lk. 64-65)


Mina, nigel küpsetaja nagu ma olen, lugesin Väikesed Ilunikerdused blogist ühe kena koogi kohta. Mulle meeldis selle juures kõige rohkem sõna "lihtne". Tundus tõsi olevat. Tegin minagi. Taevalik kakuke tuli! Ja kuigi ei saa minu blogist kunagi gurmee-kirjanurka, siis et kõik usustav tunduks, tuleb ka pilt. Minu koogi täidis sinihallitusjuust, paprika, sink. Nämm.

http://ilunikerdused.blogspot.com/2012/11/kupsetasime.html

Foto NAGI's: Picture 389

Monday, November 12, 2012

Ilmar Raag Pariisis. Eestlannast rääkimata.

Mulle meeldib käia kinos. Pime ruum, suur ekraan, kõikjale ulatuv heli. See on parem kui kodus vaadata filmi kesk kuduvarraste klõbinat, ebatervelt kõvahäälselt haigutava koera seltskonnas püüdes samaaegselt lugeda silmi ja subtiitreid.
Niisiis ikka kinno.
Seekord läksime kogu perega. Kõigil olid meeled elevil, kõik olid valmis laupäevasesse pärastlõunasse põnevuse noote lisama. Mu käes oli neli piletit, neist kolmel seisis Skyfall ja ühel Eestlanna Pariisis. Ei, ma ei olnud kogemata valesti pileteid ostnud, pigem olin ma arvestanud seekord ilmeksimatult vaatajate soovidega. Kinosaalide juures läksid siis meie teed lahku. Popkorni ja limpsiga varustatud grupp liikus 007 suunal ja mina café au lait topsis auramas astusin eestlannale kohaselt suurlinna radadele.
Saalis hõljus tavapärase küpsetatud penoplasti pealetükkiva sudu asemel kohvi õrn aroom lisaks mõne daami peen parfüüm. Olin kohal üsna vara, mis andis võimaluse publikut vaadata. Lugesin saalist kokku kolmkümmend inimest, nende hulgas kolm meest. Naisi lisandus peagi, mehi vaid õige vähe. Tooni andsid kostüümid ja mõned elegantsed kübarad...
Ja siis algas film. See, mida ma nägin, meeldis mulle. See lugu meeldis mulle. Laine Mägi mõjub ehtsalt, Jeanne Moreau ei vaja mingeid sõnu. Ma oleksin justkui seda filmi ammu oodanud. Selles on sõnum neile, kes oma elus õnnelikke ja vähem õnnelikke pöördepunkte mäletavad, neist midagi õppinud on ja oskavad saadud kogemusi hinnata. Kaugemale vaadates on see lugu eestlusest, maailma kodanikuks olemisest ja sellest, millist valgust suurlinna tuled inimestele heidavad. Ma õige pisut kartsin, et selles filmis teeb liiga suure rolli Pariis, aga need pelgused olid täiesti põhjendamatud. Pariis on küll kogu aeg kohal ja ei luba end unustada, kuid rollid teevad ikkagi näitlejad. Kahel korral jõuab pilt Eiffeli tornini, mis olles küll sümbolite sümbol, ei ületa teatud maitsekuse piire ega kriibi silma. Ja mis minu viis oma mälestustes aastasse 1995. Palavas augustikuu päevas, mil jõudsin nagu paljud eestlased, tõotatud maale. Linnade linna. Pariisi. Giid juhatas meid kohta, kus tema sõnade kohaselt on Eiffeli torn kõige paremini nähtav, ja andis loa fotoaparaatidele tuld anda. Enam kui 15 aastat hiljem juhatab "sama giid" Laine Mägi oma rollis samuti sinna... Déjà vu...

Selle pisut uneleva-unistava jutu kõrvale ei oskagi ühtki pilti lisada. Näitan siis üht poolikut tööd, kampsunit.

Foto NAGI's: Picture 386