Monday, October 15, 2012

Meie aastad Valkses ja rahvuslik muster kampsunil.

Tõele au andes on selle postituse pealkiri kirjutatud peale Roosma ja Tammiksaare saadet vaadates "Meie aasta Siberis". Nädalavahetusel ägenenud nohu ja köha sundisid mind kindlalt tugitooli, kuhu ma vastuvaidlematult ka maandusin ning varrastele valu andsin saatjaks veel vaatamata saated. Parimaks nendest hindaksin Siberi seiklused, kusjuures mitte igatsusest kaugete maade järele, vaid huvist inimeste vastu. Ega see polegi miski reisisaade, milliseid kanalid ohjeldamatult vaatajateni paiskavad, vaid üks järjekordne võimalus endasse vaadata ja järele mõelda. Ka siis, kui jalad oma koduõuelt kaugemale ei vii.
Kuigi ma töötan suures linnas ja viin hulga toitu koju poest, siis on mul ikkagi väga hea meel, et mul on suur aed, kus kasvab nii palju kasulikku. Ma ei ole veel päris korilane, kuid pisitasa panen hea-parema tallele. Selles on mingi loomulik elu kulg. Nagu selleski, et mulle meeldib kodus olla. Oma enda kodus. Ja mulle meeldib, et kogu mu perele meeldib kodus olla. Kõigil on piisavalt ruumi teha oma toimetusi ja kõigil on, mida teha. Poeg asjatab isaga ja järjest rohkem ka iseseisvalt, tütar on aina sagedamini settinud end minu lähedusse ning heegeldab või joonistab. Kassist rääkimata, kes külmade niiskete ilmadega keeldub üldse ahju tagant lahkumast. Ja ega koer teistmoodi ole - ka tema peab oma kodust jäägitult lugu.
Täna hommikul sattus mu lauale LP, ajaleht, millest kuulsin saates Kahekõne peatoimetaja Veidenbergilt. Ajaleht täitsa meeldis. Lugesin esmalt valgustheitva artikli Roosma Siberi-elust. Ikka meeldib. Saade ma mõtlen. Mulle meeldib, et kuskil on inimesed, kes vähemalt väga tahavad kuidagi teistmoodi oma elu elada. Sest isegi kui järjest kõvemini ja julgemalt räägitakse sellest, kuhu hullumeelne tarbimise jätkumine meie kaaskondlased kord viib, käib endise intensiivsusega ostlemine ning enese ja teiste kulutamine. Ma siiralt arvan, et minu silmad ei näe iial ühtki paremat ühiskonda, paremat kooslust, kuigi juba ehitatakse kuskil põhust maju ja pannakse kohupiim seintele, käiakse korvide-ämbritega metsas ja pannakse seeme potti-peenrasse või midagi sellist. Ja ma olen südames nende inimestega.
Mind jääb igavesti hämmastama paneelmajade ees laiuv uuepoolne autopark samal ajal kui muu maailm investeerib julgemalt oma eluasemesse ehk siis kodusse ning sõidab ringi tunduvalt tagasihoidlikumatel ratastel. Prioriteedid, mis muud. Mulle meeldib kord kuuldud mõte, et meil pole kallid autod mitte jõukuse näitamiseks, vaid vaesuse varjamiseks.
Mitte kuskil mujal maailmas pole nii palju kaubanduskeskuseid inimeste arvu kohta. Emad käivad lastega seal jalutamas, pered aega veetmas kasvatades nii uut järelkasvu uljamalt tarbima. Ja ma ei ole veel poole sõnagagi maininud kiiret laenamise võimalust... reklaami, kus õunaga tädi "kiirelt ja kohe kätte" sai.
Ah, et kuidas ma seda teada võin, kui ma ise sellest patust puhas olen?! Ja loomulikult külastan minagi kaubandusmekasid, aga juba ammu üht kindlat valikut silmas pidades - seal peavad olema raamatupoed ja lõngapoed. Viimased on sageli tähtsamad ja just seal lööb välja hästi taltsutatud soov, midagi endaga ühes viia. Midagi sooja, pehmet, looduslikku... sellele on raske vastu panna ega peagi. Ma olen juba pikka aega väljendanud oma mõtteid kudumites, neid siis siin jagades, sõpradele andes, endale jättes. Võibolla on see minu tagasihoidlik panus teistmoodi mõtlemisse? Kõige rohkem meeldib mulle seejuures, et minusuguseid on palju... Laskmata varrastel peatuda, teeme teoks oma mõtted.

Siin on vastvalminud kampsun rahvusliku mustriga, mis kootud villasest Rowan Pure Wool 4ply lõngast. Tume sinine ja hele lilla.

Foto NAGI's: käsitöö 011

Foto NAGI's: käsitöö 005

Foto NAGI's: käsitöö 019

Foto NAGI's: käsitöö 012

Foto NAGI's: käsitöö 024

Siin ta siis ripub minu lemmikmõtlejate hulgas - B.Alver, O.Luts, A.H.Tammsaare, E.Krusten, K.Ristikivi...




4 comments:

  1. Tänud, Triinu! Kampsuni omanikule ka meeldib;)

    ReplyDelete
  2. Meeldivad nii kampsun, kui mõttelaad ja meeldib ka see lausejupist järeldus, et "minusuguseid on palju!" :-) Mina usun ka, et just varrastega suudame me kasvõi natukenegi seda maailma veel ilusamaks punuda!
    Kiiret paranemist!

    ReplyDelete
  3. Tänud, Maret!
    Ja on väga armas võimalus siin omasugustega mõtteid vahetada ja suhelda ;)

    ReplyDelete