Thursday, October 25, 2012

Haned läinud, hallad maas...

See lõng - kui ta veel ainult lõng oli - hoidis kuidagi omaette. Ei ta sobinud millegagi ega kellegagi. Ei ta vaadanud mu poole, kui suurde paberkotti kiikasin, kus värvilised poolid seisid, aga mina vaatasin teda avali silmi ikka vähemalt korra päevas. Kuni hakkas mu sügiseselt udusesse maailma siginema üks pilt ühest rätikust, mida ma varem näinud polnud. Väga lihtne, vaid jooned, ei muud.

Kui valmis sai, viisin ta jalutama Keila kiriku aeda. See kirik on mulle omamoodi majakas, mis oma valgustatud torniga võtab mind pimedatel õhtutel vastu. Siis tean, et tee on õige ja võibolla mõttedki...

Kirikutorn - otsekui piik on torgatud taevasse ja taeva haavadest nõretab hellust su põudsesse hinge... nii ma kunagi siis mõtlesin.

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 043

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 051

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 065

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 042

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 077

2 comments:

  1. Kaunis oma karges geomeetrias!

    ReplyDelete
  2. Tänud, AlleRaa! See kargus sobib sügisesse jahedusse. Ja täna langesid esimesed lumehelbed sellele rätikule...

    ReplyDelete