Wednesday, July 18, 2012

Ta lendab mesipuu poole...

Ma ei mäletagi, millal ma selle räti varrastele seadsin, aga sellest on aega omajagu. Lõng oli olemas vast jõuludest. Värv selline mesine, soe ja paitav. Lõng toekas, tugev ja iseloomuga. Alustasin ilma suuremate ootusteta, rohkem proovi pärast. Et kuidas see jämedus ning karedus pihkudes voolama hakkab, et kas liig raske pole tulemus, kas värv mõjub ka suurel pinnal sama toetavalt. Kord-korralt töö aga edenes, lisas julgustki ja pühkis minema kahtluse. Pikapale nägin, et selles on piisavalt tihedust, õige toon ja need mustrid, mis mind ajast aega võlunud on. Ja polnudki vaja muud põhjust, et see endale jätta. Nii moe pärast. Või siis hoopis sünnipäevaks... täna 18. juulil. Foto NAGI's: Picture 364 Ja kui jätkuvalt päike palgeid paitab, pole ju vanusel tähtsustki? Foto NAGI's: Picture 362 Ja kui sõbrad tagasihoidlikult on valmis sinuga pildile tulema, mis sellest, et pool koonust kaadrist välja jääb... oled ikka õnnelik - sul on olemas sõbrad! Foto NAGI's: Picture 372 Foto NAGI's: Picture 358 Foto NAGI's: Picture 366 Luban rätikut nüüd korrapäraselt tuulutamas käia, et koid sisse ei tuleks. Sest olgu see lõng või elu ise, kui oled sellele kord koid kallale lasknud, on see raisatud ja kaduv. Vaatamata sellele, milliseid tähelepanuväärseid mustreid oled sinna talletanud...

4 comments:

  1. Soovin Sulle palju inspiratsiooni ja ilusaid lõngu!

    Ja see rätik on just sellline, mida kellelgi teisel pole, see on ainulaadne ja kaunis!

    ReplyDelete
  2. Tänud, Heli! Lõng - see on minu nõrkus! Ja kui inspiratsioongi mind päris maha ei jäta, siis on elu lill.

    ReplyDelete
  3. Imeilus rätt! Ja palju päikest! :)

    ReplyDelete
  4. Väga lahe sall. Mulle meeldib eriti see keskmise "õmbluse" asendamine palmikuga.

    ReplyDelete