Wednesday, July 18, 2012

Ta lendab mesipuu poole...

Ma ei mäletagi, millal ma selle räti varrastele seadsin, aga sellest on aega omajagu. Lõng oli olemas vast jõuludest. Värv selline mesine, soe ja paitav. Lõng toekas, tugev ja iseloomuga. Alustasin ilma suuremate ootusteta, rohkem proovi pärast. Et kuidas see jämedus ning karedus pihkudes voolama hakkab, et kas liig raske pole tulemus, kas värv mõjub ka suurel pinnal sama toetavalt. Kord-korralt töö aga edenes, lisas julgustki ja pühkis minema kahtluse. Pikapale nägin, et selles on piisavalt tihedust, õige toon ja need mustrid, mis mind ajast aega võlunud on. Ja polnudki vaja muud põhjust, et see endale jätta. Nii moe pärast. Või siis hoopis sünnipäevaks... täna 18. juulil. Foto NAGI's: Picture 364 Ja kui jätkuvalt päike palgeid paitab, pole ju vanusel tähtsustki? Foto NAGI's: Picture 362 Ja kui sõbrad tagasihoidlikult on valmis sinuga pildile tulema, mis sellest, et pool koonust kaadrist välja jääb... oled ikka õnnelik - sul on olemas sõbrad! Foto NAGI's: Picture 372 Foto NAGI's: Picture 358 Foto NAGI's: Picture 366 Luban rätikut nüüd korrapäraselt tuulutamas käia, et koid sisse ei tuleks. Sest olgu see lõng või elu ise, kui oled sellele kord koid kallale lasknud, on see raisatud ja kaduv. Vaatamata sellele, milliseid tähelepanuväärseid mustreid oled sinna talletanud...

Monday, July 16, 2012

Vanad rajad.

Kui sa tahad leida midagi uut, siis käi vanu radu.
Fred Jüssi

Olengi taas tallamas vanu radu. Mõtlen üle ja ümber juba mõeldud mõtteid ja koon vanu läbikootud mustreid. See on nii turvaline. Katkematu ringkäik.

Selle mustriga olen tuttav juba enam kui 25 aastat. Ning mulle teadmata põhjustel ilmub see ikka mu nägemustesse ja nõuab kiiret realiseerimist. Kord sallina, rätina või mütsina, seapuhku aga vestina.

Lõngaga kohtusin täiesti "ootamatult" Pronksi lõnga poes. Ta oli ühes hämaras nurgas ukse juures, justkui valmistuks lahkuma... nii see võis ollagi ja ma pakkusin ennast saatjaks. Enne veel õiendasin arve müüja juures.
"Milline värv!", mõtlesin kõigepealt. Selline laimi varjundiga sinep, mida mul ju veel ei olnud.
Lõng ise peenike, võtsin siis kudumiseks kahekordselt, vardad 2,5. Looduslik, õrnalt karvane.

Kudumist alustasin seljast, kudusin üle õlgade ette alla välja. Servades kõikjal rips. Külgedel õmblused. Lihtne - kas pole? Pikendatud õlg tegi töö kergeks, ei mingit kahandamist ega muid trikke. Anna vaid varrastele hoogu!











Thursday, July 12, 2012

Muhu monoloogid.

Käsitöö kummardajana olen suvi otsa vardaid veeretanud, pole aega olnud aega viita... ikka lõng, vardad, muster...

Üks rätt rändas jaanpäeva paiku Saaremaale kingituseks, pidin ta siis viimasel momendil veel pildile püüdma. Sedakorda minu ühes lemmikpaigas Muhumaal. Käin Koguva külast ikka võimalusel läbi, seal on nii vaikne, nii omaette. Juhan Smuul vaatab kaugele merele, olgu siis kesksuvine päikeselõõm või sügisene tormimüha. Ja mina kasutan võimalust ütelda talle :"Siin me oleme!".

Lõngaks mohäär-polüamiid (80%-20%), 220m 25g, millest on valminud ka eelmine rätt ja Pronksi lõngapoest ostetud meriino, peenike hall heledama poolne lõng. Kahest kokku tehes on rätikul küll mohäärile iseloomulik pehmus, kuid lisaboonusena ka toekust, iseloomu, langevust. Väga meeldiv kududa.