Thursday, December 27, 2012

Jõude jõulud ja luuletus.



Vastu kõrget halli seina
langeb lund otse tähtede seast,
jään väikese varjuna seisma
aknast langeva valguse peal.

Seisan, jäljed lund saavad täis,
aknast küünalde värelus
sõnatu palvena näib,
hinges arutu ärevus.

Öö nagu kutsuks endaga...
Ütle, kuhu ma lähen?
Seisan vastsündind palvena,
seisan palves veel vähe,
siis alles lähen.

Kirik jääb tuledes maha,
midagi endaga viin.
Lumi jälgi täis sajab.

Hing on alati prii.

Selle luuletuse kirjutasin ma nii umbes 20 aastat tagasi. Ja kuigi aastad lendavad on mõte endiselt kui ehk mitte värske, siis enam-vähem aktuaalne ikkagi.

Jõulu teisel pühal käisin vaatamas Harju-Madise kirikut. Hea tunne jäi.
Sel aastal on olnud hea võimalus külastada Eestimaa ilusaid paiku talvisel ajal. Karge ja lumine, külm ja ilus.

Foto NAGI's: Picture 582

Foto NAGI's: Picture 576

Foto NAGI's: Picture 564

Need jõulud on olnud pikad ja jõude. Jääaja ja Madagaskari jõulud lisaks. Grinch pole suutnud mult midagi pihta panna...
Näitan siinkohal viimast saaki ehk siis minu isiklik jõulukink. Käisin Tartus jõulukontserdil ja külastasin ka Lõuna keskuse käsitööpoodi Vikkel. Juba teist korda. Esimesel korral ahmisin niisama õhku ja silitasin tokke. Seekord olin kindlal veendumusel, et ilma SELLETA ma sealt ei lahku. Naarits. Minu naarits. Saab siis näha, millal sellest sall saab...

Foto NAGI's: Picture 533



Thursday, December 20, 2012

Dharma ja Liann. Jõuluhea.

Mõne aja eest märkasin täiesti juhuslikult Liann Lõngade kodulehelt, et koostöös heategevusfondiga Dharma koome kaasmaalastele jõulurõõmu. Ei jäänud ma siis midagi niisama vahtima vaid võtsin vardad välja...
Plaane oli muidugi palju (nagu alati!), realiseerisin nendest mõne, sest antud aeg on piiratud ja valikud tuleb ikka endal teha. Kahju ainult, et nii hilja üleskutset märkasin. Tegin mütsi ja kaks kaelust. Pildistasime mõne aja eest, aga siia panen need üles nüüd, kui pakk on juba ära viidud. Mõtlesin, et enne mune ja siis alles kaaguta!

Loodan, et need kudumid kandjatele rõõmu ja soojust annavad!
Häid saabuvadi pühi! Ja varrastele hoogu juurde!

Foto NAGI's: Picture 519

Kaelus ja müts.

Foto NAGI's: Picture 517

Foto NAGI's: Picture 516

Foto NAGI's: Picture 520

Foto NAGI's: Picture 530

Kaelus.

Wednesday, December 5, 2012

Seenelkäigu sokid. Osa 2.

Ega siis Aadu Kägu üksi metsa läinud, ikka koos kaaslasega. Seega ilmus minult veel üks paar sokke, sedapuhku naiselikumad ja värvirõõmsamad. Kudusin esimest korda Drops Delight lõngast, värvid on minu lemmikud, aga lõng jäi kuidagi külmaks ja kaugeks. Sokid on jalas mõnusad ja õigusega nimetatakse neid polüamiidi osalusega lõngu sokilõngadeks. Võibolla ka jaki võiks sellest kududa, kuid endale "lähemale" ma seda ei sooviks.
Samuti üllatas mind see, et valisin poes lõngad, mis algasid samasuguse värviga ja kõik oligi võrdne kuni varbaotsteni, siis värvid enam kokku ei langennud ning saingi omale parema ja vasaku jala sokid...

Nimetame need sokid siis Viivi-nimelisteks seenelkäigu sokkideks.
Ja võibolla, kui vardad enne rooste ei lähe, ilmuvad ka Zäki-Zokid.

Foto NAGI's: käsitöö 027
Vaadata on lõng väga-väga ilus, meeldiva keeruga.

Foto NAGI's: Picture 459

Tuesday, December 4, 2012

Aadu Kägu uued sokid. Järgmiseks seenelkäiguks.

See aasta on mind rõõmustanud kahe omanäolise filmiga. Pariisist olen ma juba rääkinud, nüüd siis juba ammu nähtud "Seenelkäik".
See on film, milles mets teeb oma rolli - kui nii võib öelda? - ja sündmusteahel annab pikaks ajaks mõtteainet. Minu jaoks jutustab selle loo ajakirjandust ja loodust trotsiv Aadu Kägu - juba see nimi ei lase tegelast liig tõsiselt võtta. Raivo E. Tamm suurel ekraanil ei peta mu ootusi, tema näos on mingi joon, mis saab olla omane ehk väga heale näitlejale, millest peegeldub nii selgelt mängitav roll. Ja kuigi vanast harjumusest käib ta mul laupäeviti kodus see-suur-et-Allanina (ühel inimesel peab ju ometi olema kindel töökoht), siis filmis on ta selgem, piiritletum.
"Seenelkäik" jääb omamoodi kummitama. Ma tahan, et see meenuks mulle samamoodi nagu näiteks "Siin me oleme". Aadu Kägu versus Aadu Kadakas? Mõlemaid kisub looduse rüppe ja mõlemad jäävad mulle meelde.

Ma ei saa silme eest pilti, kuidas tegelased puu najal niisket ööd trotsides istuvad. Sellest inspireerituna sündisid ka Aadu Kägu nimelised seenelkäigu sokid. Mehised ja stiilsed. Nalle ja Juvel.

Foto NAGI's: Picture 501

Foto NAGI's: Picture 512



Friday, November 23, 2012

Palmik lilledega.

Kuna ilm päris valgeks päeviti ei lähegi, on järjest raskem leida võimalusi valmis töid pildistada. Samas on saabunud aasta kõige produktiivsem aeg ja varrastelt kukub aina uusi tegusid...
Kuigi mulle tundub, et ma olen kogu arvestatava aja tööl, leian end siiski õhtuti kõikide lampide valguses varraste klõbina saatel tugitoolist. Rõhk on sõnal "lampide", sest ma ei kannata mitte üks raas hämarust ega pool-valgust. Aga kõige enam tunnen rõõmu päevist, mil aknast langeb sedavõrd palju päikesevalgust, et võin nihutada oma tugitooli valgussõõri, kus siis kudumaailmas omi tegusid teha.

Proovisime kampsunit pildistada nii ja naa. Esimesel pildil pole kampsun küll peaosas, aga see-eest on hästi näha, kelle laiadele õgadele ma toetuda saan.

Foto NAGI's: Picture 488

Foto NAGI's: Picture 485

Foto NAGI's: Picture 479

Foto NAGI's: Picture 452

Foto NAGI's: Picture 444

Foto NAGI's: Picture 438

Kudusin Novita Jussist, tikkisin villase Titan Wool Winneriga.

Tuesday, November 20, 2012

Veel üks hall.

Ühel varjasel hommikutunnil Pagaripoiste kohvikus kudusin lõpuni mohäärräti. Ma ei tule ju ometi kodust välja ilma pooliku tööta käekotis ja nagu maainimestega ikka juhtub, satuvad nad pealinna teinekord liiga vara ja peavad siis kuskil mugavasti aega parajaks istuma. See on omamoodi meeldiv. Tass kohvi, head mõtted...

Lõng BBB Soft Dream, siid ja mohäär.

Foto NAGI's: Picture 431

Hall, aga mitte ainult.

Selle lõngaga seoses on mul päris palju mälestusi. Ostsin selle kord juba väga ammu kino Kosmose vastast lõngapoest. See on üks armas oaas linna südames täis lõnga-lõnga-lõnga.... Saan müüjaga alati jutule, kuulan meelsasti tema tähelepanekuid ja soovitusi...
Antud lõnga tootjaks on Austermann. Sisaldab nii siidi, kašmiiri kui ka meriino villa. Silitades siidine ja pehme. Olen sellest nii mõnedki asjad kudunud, kuid piltidele jõudis vaid selline õlasoojendaja. Õige külm ei ole veel saabunud ja seni piisab sellistest kehakattest küll... tubastes tingimustes.

Foto NAGI's: Picture 421

Ja nüüd on varrastel üks puna-punane.

Foto NAGI's: Picture 495

Thursday, November 15, 2012

Kakuke.

Foto NAGI's: 1
Karmel Kai "Rebane" 2010 a.

„Rebasekene, Reinukene,
eide käest pagesin ära,
taadi käest pagesin ära,
jänese käest pagesin ära,
hundi käest pagesin ära,
karu käest pagesin ära,
sinu käest pagen ka ära.“

„Küll on ilus laul! Kahju aga, et mul kõrvakuulmine on töntsiks jäänud. Tule istu mu nina peale ja laula veel üks kord, kuulen siis paremini.“

Kakuke istus rebase nina peale ja laulis uuesti oma laulu. Kaval rebane aga tegi kord amps! ja kakuke oligi söödud.

(kogumikust „Laste sõna“. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1960; lk. 64-65)


Mina, nigel küpsetaja nagu ma olen, lugesin Väikesed Ilunikerdused blogist ühe kena koogi kohta. Mulle meeldis selle juures kõige rohkem sõna "lihtne". Tundus tõsi olevat. Tegin minagi. Taevalik kakuke tuli! Ja kuigi ei saa minu blogist kunagi gurmee-kirjanurka, siis et kõik usustav tunduks, tuleb ka pilt. Minu koogi täidis sinihallitusjuust, paprika, sink. Nämm.

http://ilunikerdused.blogspot.com/2012/11/kupsetasime.html

Foto NAGI's: Picture 389

Monday, November 12, 2012

Ilmar Raag Pariisis. Eestlannast rääkimata.

Mulle meeldib käia kinos. Pime ruum, suur ekraan, kõikjale ulatuv heli. See on parem kui kodus vaadata filmi kesk kuduvarraste klõbinat, ebatervelt kõvahäälselt haigutava koera seltskonnas püüdes samaaegselt lugeda silmi ja subtiitreid.
Niisiis ikka kinno.
Seekord läksime kogu perega. Kõigil olid meeled elevil, kõik olid valmis laupäevasesse pärastlõunasse põnevuse noote lisama. Mu käes oli neli piletit, neist kolmel seisis Skyfall ja ühel Eestlanna Pariisis. Ei, ma ei olnud kogemata valesti pileteid ostnud, pigem olin ma arvestanud seekord ilmeksimatult vaatajate soovidega. Kinosaalide juures läksid siis meie teed lahku. Popkorni ja limpsiga varustatud grupp liikus 007 suunal ja mina café au lait topsis auramas astusin eestlannale kohaselt suurlinna radadele.
Saalis hõljus tavapärase küpsetatud penoplasti pealetükkiva sudu asemel kohvi õrn aroom lisaks mõne daami peen parfüüm. Olin kohal üsna vara, mis andis võimaluse publikut vaadata. Lugesin saalist kokku kolmkümmend inimest, nende hulgas kolm meest. Naisi lisandus peagi, mehi vaid õige vähe. Tooni andsid kostüümid ja mõned elegantsed kübarad...
Ja siis algas film. See, mida ma nägin, meeldis mulle. See lugu meeldis mulle. Laine Mägi mõjub ehtsalt, Jeanne Moreau ei vaja mingeid sõnu. Ma oleksin justkui seda filmi ammu oodanud. Selles on sõnum neile, kes oma elus õnnelikke ja vähem õnnelikke pöördepunkte mäletavad, neist midagi õppinud on ja oskavad saadud kogemusi hinnata. Kaugemale vaadates on see lugu eestlusest, maailma kodanikuks olemisest ja sellest, millist valgust suurlinna tuled inimestele heidavad. Ma õige pisut kartsin, et selles filmis teeb liiga suure rolli Pariis, aga need pelgused olid täiesti põhjendamatud. Pariis on küll kogu aeg kohal ja ei luba end unustada, kuid rollid teevad ikkagi näitlejad. Kahel korral jõuab pilt Eiffeli tornini, mis olles küll sümbolite sümbol, ei ületa teatud maitsekuse piire ega kriibi silma. Ja mis minu viis oma mälestustes aastasse 1995. Palavas augustikuu päevas, mil jõudsin nagu paljud eestlased, tõotatud maale. Linnade linna. Pariisi. Giid juhatas meid kohta, kus tema sõnade kohaselt on Eiffeli torn kõige paremini nähtav, ja andis loa fotoaparaatidele tuld anda. Enam kui 15 aastat hiljem juhatab "sama giid" Laine Mägi oma rollis samuti sinna... Déjà vu...

Selle pisut uneleva-unistava jutu kõrvale ei oskagi ühtki pilti lisada. Näitan siis üht poolikut tööd, kampsunit.

Foto NAGI's: Picture 386

Monday, October 29, 2012

Mütsikuu.

Üks suuremaid talverõõme on mütsikandmine.
Mitte et mul poleks olnud teismeea vihkan-mütse perioodi ja mulle-ei-sobi-ükski-müts ajajärku. Aga aeg annab arutust ja nooruse paindumatusest saab mugav elutarkus.

Lugejad võivad siinkohal arvamust avaldada, kas mütsiaeg tähendab peatumatut paanikat peegli ees või julgeid etteasteid peakatetele. Mina olen just blogipidajate ilusaid mütse vaadates saanud palju inspiratsiooni ja tegutsemistahet - tänud teile selle eest!

Foto NAGI's: käsitöö 536

Tehtud samast lõngast, millest ka rätik - villane. Lisatud juurde peenike mohäär siidiga, et natuke "mahtu" juurde saada.
Keila-Joa.

Foto NAGI's: käsitöö 532

Foto NAGI's: käsitöö 544

Meie mütsirõõm!

Foto NAGI's: käsitöö 541

Hoidke end soojas!

Thursday, October 25, 2012

Haned läinud, hallad maas...

See lõng - kui ta veel ainult lõng oli - hoidis kuidagi omaette. Ei ta sobinud millegagi ega kellegagi. Ei ta vaadanud mu poole, kui suurde paberkotti kiikasin, kus värvilised poolid seisid, aga mina vaatasin teda avali silmi ikka vähemalt korra päevas. Kuni hakkas mu sügiseselt udusesse maailma siginema üks pilt ühest rätikust, mida ma varem näinud polnud. Väga lihtne, vaid jooned, ei muud.

Kui valmis sai, viisin ta jalutama Keila kiriku aeda. See kirik on mulle omamoodi majakas, mis oma valgustatud torniga võtab mind pimedatel õhtutel vastu. Siis tean, et tee on õige ja võibolla mõttedki...

Kirikutorn - otsekui piik on torgatud taevasse ja taeva haavadest nõretab hellust su põudsesse hinge... nii ma kunagi siis mõtlesin.

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 043

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 051

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 065

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 042

Foto NAGI's: käsitöö,Tartu 077

Monday, October 15, 2012

Meie aastad Valkses ja rahvuslik muster kampsunil.

Tõele au andes on selle postituse pealkiri kirjutatud peale Roosma ja Tammiksaare saadet vaadates "Meie aasta Siberis". Nädalavahetusel ägenenud nohu ja köha sundisid mind kindlalt tugitooli, kuhu ma vastuvaidlematult ka maandusin ning varrastele valu andsin saatjaks veel vaatamata saated. Parimaks nendest hindaksin Siberi seiklused, kusjuures mitte igatsusest kaugete maade järele, vaid huvist inimeste vastu. Ega see polegi miski reisisaade, milliseid kanalid ohjeldamatult vaatajateni paiskavad, vaid üks järjekordne võimalus endasse vaadata ja järele mõelda. Ka siis, kui jalad oma koduõuelt kaugemale ei vii.
Kuigi ma töötan suures linnas ja viin hulga toitu koju poest, siis on mul ikkagi väga hea meel, et mul on suur aed, kus kasvab nii palju kasulikku. Ma ei ole veel päris korilane, kuid pisitasa panen hea-parema tallele. Selles on mingi loomulik elu kulg. Nagu selleski, et mulle meeldib kodus olla. Oma enda kodus. Ja mulle meeldib, et kogu mu perele meeldib kodus olla. Kõigil on piisavalt ruumi teha oma toimetusi ja kõigil on, mida teha. Poeg asjatab isaga ja järjest rohkem ka iseseisvalt, tütar on aina sagedamini settinud end minu lähedusse ning heegeldab või joonistab. Kassist rääkimata, kes külmade niiskete ilmadega keeldub üldse ahju tagant lahkumast. Ja ega koer teistmoodi ole - ka tema peab oma kodust jäägitult lugu.
Täna hommikul sattus mu lauale LP, ajaleht, millest kuulsin saates Kahekõne peatoimetaja Veidenbergilt. Ajaleht täitsa meeldis. Lugesin esmalt valgustheitva artikli Roosma Siberi-elust. Ikka meeldib. Saade ma mõtlen. Mulle meeldib, et kuskil on inimesed, kes vähemalt väga tahavad kuidagi teistmoodi oma elu elada. Sest isegi kui järjest kõvemini ja julgemalt räägitakse sellest, kuhu hullumeelne tarbimise jätkumine meie kaaskondlased kord viib, käib endise intensiivsusega ostlemine ning enese ja teiste kulutamine. Ma siiralt arvan, et minu silmad ei näe iial ühtki paremat ühiskonda, paremat kooslust, kuigi juba ehitatakse kuskil põhust maju ja pannakse kohupiim seintele, käiakse korvide-ämbritega metsas ja pannakse seeme potti-peenrasse või midagi sellist. Ja ma olen südames nende inimestega.
Mind jääb igavesti hämmastama paneelmajade ees laiuv uuepoolne autopark samal ajal kui muu maailm investeerib julgemalt oma eluasemesse ehk siis kodusse ning sõidab ringi tunduvalt tagasihoidlikumatel ratastel. Prioriteedid, mis muud. Mulle meeldib kord kuuldud mõte, et meil pole kallid autod mitte jõukuse näitamiseks, vaid vaesuse varjamiseks.
Mitte kuskil mujal maailmas pole nii palju kaubanduskeskuseid inimeste arvu kohta. Emad käivad lastega seal jalutamas, pered aega veetmas kasvatades nii uut järelkasvu uljamalt tarbima. Ja ma ei ole veel poole sõnagagi maininud kiiret laenamise võimalust... reklaami, kus õunaga tädi "kiirelt ja kohe kätte" sai.
Ah, et kuidas ma seda teada võin, kui ma ise sellest patust puhas olen?! Ja loomulikult külastan minagi kaubandusmekasid, aga juba ammu üht kindlat valikut silmas pidades - seal peavad olema raamatupoed ja lõngapoed. Viimased on sageli tähtsamad ja just seal lööb välja hästi taltsutatud soov, midagi endaga ühes viia. Midagi sooja, pehmet, looduslikku... sellele on raske vastu panna ega peagi. Ma olen juba pikka aega väljendanud oma mõtteid kudumites, neid siis siin jagades, sõpradele andes, endale jättes. Võibolla on see minu tagasihoidlik panus teistmoodi mõtlemisse? Kõige rohkem meeldib mulle seejuures, et minusuguseid on palju... Laskmata varrastel peatuda, teeme teoks oma mõtted.

Siin on vastvalminud kampsun rahvusliku mustriga, mis kootud villasest Rowan Pure Wool 4ply lõngast. Tume sinine ja hele lilla.

Foto NAGI's: käsitöö 011

Foto NAGI's: käsitöö 005

Foto NAGI's: käsitöö 019

Foto NAGI's: käsitöö 012

Foto NAGI's: käsitöö 024

Siin ta siis ripub minu lemmikmõtlejate hulgas - B.Alver, O.Luts, A.H.Tammsaare, E.Krusten, K.Ristikivi...




Tuesday, October 9, 2012

Sassu sall ja klooster Wienhausenis.

Selle lõnga ostsin vist umbes aasta tagasi, siis kui see Lianni müügile tuli. Mind võlusid need sügavad, tumedad, selged värvid. Neljast tokist sai kaks salli. Ühte siin näitamegi.
Lõng Katia Darling, serva pits Titan Wool Baby Alpaca Mix (2 tokki).

Foto NAGI's: käsitööokt12 011

Foto NAGI's: käsitööokt12 007

Foto NAGI's: käsitööokt12 004

Lisaks näitan siin veel ühe võrratu koha pilte. Wienhausen, Saksamaa.
Kloostri õel ilutsenud kaev, voolava veega. Peegeldus jõel. Värvilised detailid.

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 106

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 107

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 122

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 111



Monday, October 8, 2012

Miku sokipaar ja meenutused Celle´st.

Miku sünnipäeva lähenedes liikus mu mõte sokiradadel. Väike poiss ei pea ju ometi varbaid külmetama! Ja sellised need siis tulid.

Foto NAGI's: käsitööokt12 014

Olen ennegi seda lõnga kasutanud üht sviitrit kududes. Ei väsi neid rõõmsaid värve kiitmast.

Aga omamoodi tõrvaks minu meevarudes on olnud minu arvuti "pikk ja raske haigus", mistõttu on ta sel aastal rohkem remondis kui kodus tavatoimetuste keskel viibinud. See on selline peavalu, et müts ei püsi peas.
Nüüd siis jälle paranemismärke ilmutades ta koju tõin ja sain mahti oma pildipanka revideerida. Jätan siia vaatamiseks ka ühe armsa väikese Saksamaa linnakese, mida ma kevadel külastasin ja mis mu mõtetes ikka vahel esile kerkib...See on Celle.

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 089

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 070

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 062

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 083

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 085

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 068

Foto NAGI's: holland-saksamaa 02.04-07.04.12 093