Wednesday, August 31, 2011

Riia linn ja HobbyWool.

Kuigi mul pole vähimatki plaani siin näidata reisipilte, siis teen väikese erandi. Nimelt käisin suvel Riias. Peale ilusa vanalinna, jõeäärse ja parkide jäi silma üks omamoodi käsitööpood - HobbyWool.
Juba uksel tervitasid kootud pilgupüüdjad.






                               Poes oli meeldiv õhkkond ja palju imelisi kudumeid, heegeldisi...


Väga vahvalt mõjusid kootud kaktused, mille okkad puutikkudest. Need olid nii eriilmelised okaskerad.




Ühel platsil oli end sisse seadnud kaunis kuldne skulptuur...


                Ta kutsus enda juurde kuldsele troonile istuma. Seda kasutas rõõmuga mu tütar.


Ja eile vaatasin oma lõnga varusid, mida hiljaaegu olin täiendanud. Osad tokid püüdsin pildile. Need on Raplast ostetud puuvilla ja akrüüli segused väga sümpaatsed lõngad ja värvid on mulle ka meelt mööda, sellised minulikud. Hind soodne 50gr - 0,64 eur.



Ühel päeval viisid jalad mind Karnaluksi ja sealt saabusin ma kahe suure kotiga. Mõned pärlid jäid pildile.


Tuesday, August 30, 2011

Kott ja rätt.

Pealkiri on nagu logopeediline harjutus, kuid siiski - täna vaatan neid suvi-suviseid fotosid ja meenutan, kuidas kõik alguse sai.

Rätiga on eriti lihtne, sest selle tegin ma nii ammu, et ei mäletagi suurt midagi. Aga siis polnud veel blogimist ollagi ja alles nüüd jõuab "vanameister" vaatajate ette. Lõng on peenike, pehme ja armas villane ning heegeldatud sai see väga lihtsal moel. Seevastu mäletan hästi seda, et heegeldasin rätikut sageli Audentese staadioni ääres, kui poeg trenni tegi...

Kott tuli mu juurde aga hiljuti. Mai viimasel päeval andis endast märku, kui Prisma lõngariiulil Novita Puro Batik lõngavalikut nägin. Katsusin ja vaatasin. See oli ilus ja meeldivalt siidine... olin sõna otseses mõttes kaunist värvivalikust nii pimestatud, et ei vaadanud toote koostist. See tundus nii puuvillane, et kui ma siis ükskord tuhande aasta pärast vaatasin, et tegemist on akrüüliga, kukkusin pikali ja vajasin vett ning õhku... Ma ei suuda siiani uskuda, et see minuga juhtus! Alati olen mina see, kes kõike uurib, vaatab üle, mõtleb, kontrollib ja peab nõu... Mis minuga siis küll juhtus? Mine või arsti juurde...
Vaatamata kõigele sai kott suure suve puhuks valmis. Kanda on teda päris tore.

Ja, et mitte kõige tähtsamat unustada - seda kotti poleks tulnud, kui ma poleks näinud, kuidas heegeldab Marianne S! Tänud!




Friday, August 19, 2011

Adagio. Punane.

See lugu sai alguse sellest, et ma armusin sellisesse mustrisse.


Mul oli vaja kohe ja kiiresti seda kududa. Niisiis järgnesid lõnga otsingud minu ammendamatutest varudest. Pidin peagi tõdema, et mul oli kodus ainult!!! punast peenikest villast lõnga. Sain selle omanikuks kord ühes Rakvere käsitööpoes, kus nukrutsesid nurgas viimased punased EcoYarni tokid, mida omal ajal toodeti Haapsalus. Muidugi viisin kõik tokid - neid võis olla umbes 12 - oma koju, kus nad said siis mõne aastakese oma tähetundi oodata.
No kõik võikski helge ja õnnelik paista, kui mitte... Punane ei ole minu värv. Ja punkt.
Aastatega kivistunud, ent mitte mõranenud, tõekspidamised tuli kõrvale heita ja ma alustasin elus esmakordselt kolmnurkse rätiku kudumist, kõik eelnenud olin ma heegeldanud... ja see oli p-u-n-a-n-e! Ah, ei saa ma ju jätta ütlemata, et soetasin siia juurde mõnede päevade eest ka punased kingad. Saab siis näha, millega ma ennast veel üllatada võin.


Rätiku kudumine võttis mul muidugi omajagu aega. Alsutasin ülemisest servast ja kahandasin külgedelt vastavalt mustrile. Kuna kogemused selles vallas mul puuduvad, siis ei osanud arvata, et küljed võivad nö. kiskuma hakata. Seepeale jätsin töö mõneks ajaks kõrvale ja hakkasin sama mustriga kuduma kingituseks suurt õlasalli. Alustasin servast ja kudusin keskele, samuti tegin teise tükiga ja siis kudusin tükid kokku.

Peale salli valmimist võtsin taaskord ette, oma rätiku ja tegin äärde volangi. Silmi maha kududes oli ringvarrastel üle 1400 silmuse.... Seepeale kogu kupatus enam ei kiskunud ja on tõenäoline, et ma seda ka kandma hakkan, kuigi punane... 

Thursday, August 18, 2011

Õrn. Armas, õrn...

Oma parima osa anname oma lastele ja nemad võtavad selle üsna loomulikult vastu. Ja vahel nad rõõmustavad selle üle...

Roosa on üks äraütlemata imelik värv. Mitmepalgeline. Vahel otsekui rahu ise, samas  jälle kriiskab või silmad peast... Minu lapsel oli roosa periood kuni seitsmenda eluaastani, siis tulid lilla, roheline ja sinine. Ja siis tuli ema oma roosa lõngaga, et lapsele midagi uut teha... Kipub keeruline olema nagu põlvkondade kokkupõrked ikka! Ometi hakkas see kõik meile mõlemile meeldima...


Lõng on täisvillane, mõnusate üleminekutega. Hästi meeldiv kududa. Niisiis sai laps omale kaeluse, mida annab õlgadele sikutada, ja käpsikud.


Muster imelihtne palmik ja vikkel, kootud edasi-tagasi (ehk siis mitte ringselt) ja vahele lühendatud ridadega lisa ripskoes, et kaela ümbert oleks kitsam ning õlgadelt laiem.


Ülemine serv on soonikkoes, et hoiaks sooja ja oleks meie sügisesse sobiv kaaslane. Vardaid kasutasin nr 2,5 nagu mul enamus tööde puhul kombeks, kui pole just jäme lõng.






Nagu minu puhul ikka, sai ostetud lõnga omajagu ja nüüd vaatasime, et võik lisaks veel kududa peapaela - ikka arvestades meie sügisilmasid. Lõng pärineb Tallinna Kaubamajast.

No ja veel üks kehakate - on ta siis vest või "ma-ei-tea-mis". Kampsiku mõõtu justkui välja ei anna - varrukad puha puudu.
Lõngaga oli nii, et käisin suvel Haapsalus ja peatänava ühes poekeses, kus müüdi kosmeetikat, kotte ja muud kila-kola, oli üks väike korvike nurgas, milles tukkusid tokid puuvillalaadset lõnga. See pilt köitis mind nii, et lahkusin poest tokid kotis. Kodus hakkasin saaki lähemalt uurima ja plaani pidama. Võitis soov kududa tütrele (suunaga ülevalt alla) suvine asjake. Lõng on BBB Marea, 46% puuvilla, 46% akrüüli ja allesjäänud osa polüamiidi. Lõng on väga sümpaatne, konkreetne, kergelt kullaläikese niidiga. Muster pea olematu - augud ja ripskude. Tegin meelega üsna laia - mitte just kosumise jagu - vaid pigem vabaduse jagu, et suvine tuuleõhk saaks ihule ligi.