Wednesday, August 14, 2019

Kolm on koht... on seadus.

Iga päev on ilus. Ka siis kui vajub õhtusse ilma igasuguse õhetuseta, ilma ovatsioonideta, ilma õnnestumisteta.
Iga päev on väärt oma kaotusi ja kohustusi, teelolekut ning tähendusi.
Täna õhtul, vastu ööd, toetun sellele. Olemata kindel ja siiski toetudes, olen olemas ja hingan.

Mõne päeva eest Rakvere natuke unarusse jäetud, justkui heidiku staatuses Vahejaamast leidsin omale jälle raamatuid.

Foto NAGI's: IMGP0991

Maksta paluti 20 eurosenti.

Poe ukse juures tasuta-kastist võtsin veel lisagi.

Foto NAGI's: IMGP0990

Foto NAGI's: IMGP0995

Üks viltu vajunud majade linn. Kollased kopsikud pea kohal.

Foto NAGI's: IMGP0999a

... ja poiss rattaga. Nagu tahaks minna. Ja siiski ei lähe.

Aga Tõnu Aav läks.

80

3 on kohtu seadus.




Wednesday, August 7, 2019

Mäed sinus eneses.

Henri Troyat
"Leinav lumi"
1986 "Loomingu" raamatukogu
Tõlkija Ott Ojamaa

Foto NAGI's: IMGP0803a

Kõige kõrgemad mäed on meis enestes. Sageli on need ületamatud. Neis on kiht kihilt kogunenud vaen ja vimm, leppimatus ja kivinenud tõekspidamised. Need on meie oma kätega tükk tüki haaval kokku kantud, üles laotud ehk kaitsmaks meie habrast hinge, nõrka elutahet. Ja ometi ei kaitse need midagi, ei hoia kedagi, ei anna turvatunnet. Nende mägede tipud on teravad nagu kurja hambad, nende küljed on libedad nagu mesimagus jutt valetaja huulil. Need mäed... lõpuks need polegi enam mäed, need on mustad pikad varjud, mis kalduvad mu poole, venivad üle, katavad kinni, lämmatavad, rusuvad.

Foto NAGI's: IMGP0796

Kurb oli seda raamatut lugeda. Nii päris, nii tõeline elu. Selline, mida elavad meist paljud isegi, kui nad seda ise ei tea.
Kahe venna lugu. Vanem vend (ikka palju aastaid vanem), kelle terasuse koorib mägedes juhtunu, kes eemaldub ja eraldub seltsiks lambad ning noorem vend, kes kiirustades ei mõista ja ihates kerget ei jaksa kanda elu seatud koormaid. Vaid pimestavalt valgel lumel jääb maha jäljerada...
Mäed ei andesta.
Ei peagi.
Mägedel on omad seadused, kividel omad tõekspidamised.

Foto NAGI's: IMGP0802 (2)

Suurmeister Henri Troyat, tõeline vanakooli härrasmees, kelle sõna voolab, kelle mõtted on selged ja paeluvad, kohati nii kerged ja õhulised, samas rasked nagu betoon, nagu mäeahelik, mis jagab vallutatud maad.
Leidsin selle raamatu 4. juulil Rakvere Vahejaamast. Hinnaks oli... võibolla 20 senti...







Friday, August 2, 2019

Värviküllane.

Pärispea kivisel rannal üks rätik.
Heegeldatud juba üsna ammu.
Lõng McLana Kamila, 200g 750m.
Kulus 3 kooki lõnga.

Foto NAGI's: IMGP0786

Siin märksa tõesemad värvid. Natuke pehmemad, soojemad, küpsemad.

Foto NAGI's: IMGP0815

Foto NAGI's: IMGP0785

Las uduneb ja kaugeneb.

Foto NAGI's: IMGP0784

Wednesday, July 3, 2019

Pärnaõied ja natuke kuivanud roosikroonlehed.

30. juuni 2019
Uuemõisa mõis, Haapsalu külje all.
Põlispuud. Nii magusalt lõhnasid õitsvad pärnad justkui uinutades palavast suvepäevast niigi hägust mõtlemist ja samas luues mõisaõhkkonnaga nii hästi harmoneeruvat salapära.
Võtsin juba niigi kuivanud roosiõitelt näpuotsatäie erkroosasid kroonlehti - needki lõhnasid tugevalt, roosidele kohaselt natuke hoiatavalt - magusalt ja siiski mitte; daamilikult peenelt ning siiski mingil moel pealetükkivalt.

Foto NAGI's: P6300391

Haapsalu Tšaikovski festival ja selle viimane akord - lavastus "Kui seda metsa ees ei oleks".

Näidendi autor Urmas Lennuk, lavastaja Eili Neuhaus. Kunstnik Irina Marjapuu.
Osades Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Margareth Villers.

Muidugi oleks ma tahtnud külastada ka mõnd festivali raames antud kontserti - kava oli huvitav täis ilusat muusikat, hingestatud interpreete ja mida kõike, aga minu võimalused piirdusid vaba pühapäevaga.
Ma usun üsna kindlalt, et valitud lavastus sobis lõpetama klassikalise muusika festivali, olles ühtaegu dokumentaalne ja fantaasiarikas, pakkudes publikule nii vajalikku kaasamõtlemist sekka naeruturtsatusi.
Samas üllatas mind südamest näidendile valitud pealkiri, mis minu tagasihoidlikule kujutlusvõimele vaatamata tõi silme ette Fred Jüssi ja Remo Savisaare looduspildid tükkis Valdur Mikita kirjatükkidega - ühesõnaga sellised eht ugri-mugri-mulgikapsad ja mitte kriipsugi maailmamasti helilooja loomepalangust ning armuvalust, mis keskealise parunessi kui ristluslaeva otsejoones põhja saatis. Aga mis sellest. Saal oli ju pingult rahvast täis ja ehk olin ikka mina ainus, kes pealkirja üle nii kaua ja põhjalikult juurdles ning kodukootud metsamüha kõrvust välja ei saanud.

Lavastusele (võibolla isegi pigem näidendile) olid mul omad ootused. Möödunud talvel lugesin Henri Troyat´ raamatut "Paruness ja muusik. Proua von Meck ja Tšaikovski", mis on aluseks nähtud loole. Raamat on hea, lausa nii hea, et lugesin valitud kohti mitu korda. Autor on rikkaliku sõnakasutusega, sügavatest armu allhoovustest pieteeditundedega kõnelev vanakooli härra. Samas oleks ju võinud seda ammendamatut tundepagasit ja keelekasutust näidendi hüvanguks veelgi paremini ära kasutada? Alati ei pea nalja tegema ega kõigile meeldima. Sellest oleks võinud saada teater edasijõudnutele.

Lavastus mulle meeldis, oli kokkumängu ja kokkukõla. Proua von Meck (Ülle Lichtfeldt) oli ehk liiga ilus, aga siiski vajalikku pinget loov. Kuidagi otsitult koomiline. Ka parima tahtmise juures ei ole raamatut lugenul võimalik ette kujutada parunessi puhul midagi enamat, kui üht kramplikku kuivikut, kes ehk vaid oma unistustes lendas kuuskede ja kaskede kohal... Paruness täitis oma näiliselt sisuka elu Tšaikovski muusika ja temast unistamisega. Ta ootas hetkest, mil oli kirja Tšaikovskile posti pannud, oma varjamatu kapriissusega allaheitlikku ning alati uut rahasüsti manguvat vastust.
Ärimees (Eduard Salmistu), kes parunessilt metsa osta soovis ning otsekui tahtmatult sekkus parunessi vildakasse armuellu, oli minu silmis tänaselt elu- ja ärimaastikult lihtsa vaevaga mahakirjutatud mats. Ärimees, kes tunnistas ainult kirvetööd, ajas rinna kummi ja ei jätnud millegagi muljet, et ta võiks metsa saamata taanduda. Kalavinskites, kalifeepükste ja veneainelise pluusiga oli tabatud õige noot ning valitud rõivas, saabudes kõige peal villane palitu, toetas täielikult karakteri kujundamist.
Parunessi poeg Volodja (Madis Mäeorg) täiendas sümpaatselt ansamblimängu saavutades teiseks vaatuseks jõulisust ja enesekindlust. Esimese vaatuse viinavõtust ärimehega kujunesid sisukad vestlused, mida saatsid saalist põhjendatud naerupahvakud.
Parunessi tütart mängis Margareth Villers, kes omal moel despoodist ema käe alt püüdis vabaks saada, no ja lõpuks ju saigi. Olgem ausad - parunessi üheteistkümnest lapsest kaks laval ja me nägime piisavalt, millise emakujuga tegemist. Rohkem kui piisavalt. Muuhulgas mainin, et Margareth on lavastaja Neuhausi tütar - emade ja tütarde koostegemised siis.
Teiseks vaatuseks oli Tšaikovski surnud, paruness kinni jäänud minevikku, mille lohutus peitis end kirjaridades, lapsed kumbki oma vabadust taga nõudmas ning ärimees... tema oli vahepeal läbi teinud üllatava arenguhüppe, mis päädisid eneseotsingutega nii muusikas kui armus.

Selgi korral tahaks kiita juba ka mainitud kostüüme. Küll on hea vaadata ilusat rätsepatööd! Siiski võinuks Volodja pükstele kulutada pool meetrit rohkem kangast, oleks tal kergem olnud aknast välja ronida.

Huvitaval kombel müüdi lavastuse kava pähe kogu festivali kava, milles siis mõni lõik ka teatritüki kohta. Omamoodi külma veejoana mõjus siiski, et algallika autori nimi on valesti kirjutatud. Kuidas siis nii, Haapsalu? Kultuuri pealinnaks ärge parem kandideerige.

Mõisasaal oli iseenesest sümpaatne ja sobis oma lahenduselt valitud tüki mängimiseks, kuid valitsenud õhupuudus ja kõrge temperatuur meenutasid pigem täistuuridel küdevat põrgukatelt. Aga eks armastus ongi üks paras põrgu - algul ehk vaid sulatab, siis juba kõrvetab ning lõpeks on vaid tuulde lenduv tuhk ja piinav purgatoorium, mille kõiki registreid sai tunda proua von Meck.
No ja mis meist, vaatajatest, rääkida, meie oma suve helgeimas ja õhuliseimas, aga näitlejatest hakkas küll kahju - või siiski - on eestlane ju teada-tuntud saunarahvas. Pealegi peetakse sel alal tublimatele kannatajatele kuulsust toonud maailmameistrivõistluseid, kuhu nüüd Rakvere tiimilegi koht kindlustatud.

***
Peale raamatu lugemist käisin sama soojaga ka Tšaikovski muusikat kuulamas.
See on suur muusika. Seda enam jäi mind mõni asi kuidagi pitsitavalt piinama. Nimelt sattusin ühele kontserdile koolilastega. Oli jalgu kõlgutavaid ja krõbistavaid algklassilapsi, kelledelt ongi pisut palju tahta, et nad suudaks hiirvaikselt istudes kuulata üle saali rulluvaid sajanditevanuseid helisid. Seda enam hämmastasid mind julgelt mukitud kunst lisanditega ligi täiskasvanud vene noored, kelledest hulk veetsid aega tänapäeva sidevahendites, et mitte sekundikski eluvoolust kõrvale astuda. See on ju teie muusika ja teie interpreedid!, mõtlesin Tšaikovski 1. klaverikontserti kuulates - uskumatult kaunist heliteost, mis võiks äratada ka kõige tuimema inimolevuse. Muide fragmenti sellest kuuleb ka lavastuses.

Foto NAGI's: P2140002
Ilmselt üks veebruarikuu foto (natuke hämar ja natuke unine).

Raamatust veel nii palju, et seda võib lugeda kujutades ette tolle aja tavasid, kultuuri- ja ühiskonnakihistusi, suhtlusvõimalusi ja -eelistusi. Seda võib hinnata kui ajaloolist dokumentalistikat ja mõtisklust loomingust ning loomekriisidest. Samas tekkisid mul ka hoopis teistsugused mõtted. Paruness von Meck ja Tšaikovski, kelle vanusevahe oli oma kümme aastat proua kahjuks, kui nii on paslik öelda. Üheteistkümne lapse despootlik ema, kes korraldas oma laste elusid tolle aja kommetele vastavalt (mitte, et seda tänapäeval ei tehtaks!), muuhulgas patroneeris ka heliloojale lähedalseisvaid noorukeid saades vastutasuks infot Tšaikovski kohta, lasi end silmagi pilgutamata lollitada oma enese tunnetel... Ta rahastas uskumatult nürimeelse visadusega helilooja materiaalseid vajadusi, tema elukvaliteeti ja reisikihku. Miks küll armumine nii naeruvääristavalt mõistuse viib? Miks küll?
Kui see kõik nüüd kaasaega üle tuua, siis ilmusid silme ette euroopa keskealised mamslid, kes oma Hurghada hurmurite või Türgi "tiigrite" kõik suured ja väikesed soovid kinni maksavad.
Hukatuslik.

***

Magusad pärnaõied pudenesid juustesse, kiviplaatidest tee kleepus ja naksus kingataldade all, oli soe suvi. Midagi, mida terve talve igatseda, mäletada, sügaval südames hellitada.
Kohtumiseni Uues mõisas... roosikroonlehed pihus ja pärnaõied juustes.


Wednesday, June 26, 2019

Suur segadus ehk Miks Sepo joob?

16.06.2019
Kolga rahvamaja

Foto NAGI's: 20190616_180043
Kai pilt.

Rakvere teatri suvelavastus
"Miks JEPPE joob?"

Kolm on kohtu seadus.
Räägin nüüd kõik kolm ära ka.

1. Kui ma olin enne etendust kavalehe ostnud ja selle Kaile lugeda andnud, siis vaatas ta rahvamaja seinal hiidsuurt plakatit ning siis kavalehte. Nii korda kümme. Siis avaldas imestust - kas see mees seal plakatil siis polegi Sepo Seeman? Ei, ei ole. See on Eduard Salmistu.

2. Järgmisel päeval helistas ema, kes oli end kultuuriga märgatavalt kurssi viinud ning uurinud, mida ma siis seekord vaatama läksin. Siiski jäi talle arusaamatuks miks lavastuse plakatil olevat Sepo Seemani osatäitjate hulgas ei mainita. Ometigi ei varjutanud see tema rõõmu, et vabakutselise näitleja suvi on tihedalt Jeppe-mängimist täis. Siiski on pildil ja mängib lavastuses Eduard Salmistu.

3. Mõnedki päevad hiljem küsis teatrisõbrast töökaaslane, mida ma vaatamas käisin. Kuulnud vastust lisas teadlikult, et ah see, kus Sepo Seeman mängib. Ei, ei mängi. Hoopis Eduard Salmistu.
Aga enam ma ei üllatunud.
Mis teha kui üks nägu kõlab tuttavamalt kui teine.

Alustagem algusest.
Ma vist ei ole suveteatri inimene, aga vahel siiski lasen end kohal või lool kõnetada ja ostan piletid. Nagu seegi kord. Kolga rahvamaja lugu on sõna sõnalt tuhast tõusmise lugu. Rahvamaja põleng aastate eest sai uueks alguseks. Praegu tervitab saabujaid silmapaistvalt ilus ja hoolega hoitud maja, mille ette mahub hulk autosid parkima ja kõrvale suvekohvik.

"Miks Jeppe joob?"
Autor Ludvig Holberg „Jeppe på bjerget”
Tõlkija Arvo Alas
Lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Kunstnik Pille Jänes
Mängisid Eduard Salmistu (ja kindlasti mitte Sepo Seeman), Anneli Rahkema, Lisete Laisaar (külalisena), Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Sulev Teppart (külalisena), Imre Õunapuu.

Foto NAGI's: jeppe
Piletimaailm müüb pileteid sellise pildiga.

Kolm aastat vähem kui kolmsada aastat tagasi kirjutatud näidend sobis Kolga rahvamajja väga hästi. Enamgi veel - see kõnetab tänapäeva publikut. Teema on igihaljas - viinavõtt ja võimujanu.
Kui nüüd viimasel ajal palju räägitut meenutada, siis võib öelda, et kaheksasada aastat tagasi said taanlased meilt omale lipu ning vastutasuks saime Jeppe - ühe paraja lakekrantsi, kes mõneski mõttes meie oma peegelpilti meenutada võiks.

Vaatajad lubati saali 15 minutit enne etendust, sest vastasel juhul oleks kogu õhk juba enne etendust ära hingatud - eestlane armastab õhku! Kuna ruumiga pole rahvamajas priisata, siis lookles arvestatav järjekord ning lisades juurde nummerdamata kohad sai korraliku segaduse. Õnneks juhendasid teatritöötajad hämaras orientiiri kaotanud publikut ning mullegi ootamatult leidsin ennast esimesest reast. Tõmbasin jalad sügavale tooli alla ja sinna nad etenduse lõpuni jäidki, mul oli tõsine hirm, et mõni näitleja võib neisse koperdada, kui neid liig lahvelt sirutan.
Mänguruum oli jagatud justkui kaheks - põrandal otse publiku nina ees ja kinganinadel! ning pisut kaugemal kultuurimaja päris laval. Selline vaheldus võimaldas näidata lavastuse intensiivsuse muutumist, kasvu ning kahanemist.

Salmistu Jeppe oli mitmeski mõttes ootuspärane, aga täpselt sellist teatrit ma ju tahtsingi!
Imeilus Anneli Rahkema oli Jeppe krapsakas kaasa Nille, kelle räbalate alla oli omajagu substantsi talletatud, et kogukus mõjuvõimsust näitaks. Lisaks grimm ja miimika ning tulemuseks ühe vähe vindise mehepoja suurim hirm.
Mind haaras just Rahkema ja Salmistu flirt publikuga, selline julge ja märgatav, piirile lähenev ja siis taas taganev. See ei saanud külmaks jätta! Selline mängulust ja võime publik omaks muuta on kuldaväärt.

Mulle väga meeldisid jällegi kostüümid. Braavo! Viimasel ajal sageli näen, et lavakostüümid on detailideni läbi mõeldud, töömahukad, ilmekad, tihtipeale mõne julge vimkaga - omaette vaatamisväärne kunst sünnib nobedate näppude vahel nutikate kavandite järgi.

Soovitan soojalt, kui seda lavastust vaatama lähed, siis näe napsivenna seiklustest kaugemale, vaata uimas inimlapse võimuhullust ja vaata siis selgeil silmil meie tänast elu. Sa üllatud, kui palju sarnasusi ses on. Võibolla ei leia Sa neis ühtki erinevust. Võibolla...

***

Imeline jaanikuu pühapäev pakkus aga teatrile veel konkureerivat lisa, mille pildis siia juurde mälestuseks jätan.

Jõelähtme kiriku aed.
Pikas rohus ristid. Vajunud ent siiski püsti. Kirikuakendel uhked vitraažid jutustavad lugu, seda ühte ja ainsat neile, kes siin aias puhkavad.

Foto NAGI's: P6160306

Foto NAGI's: P6160307

Foto NAGI's: P6160309


Kolga mõis.
Ma olen seal omajagu käinud. See on kuidagi muutumatu nagu oleks tardunud, loobunud igavikku astumast ja siiski seismas igaviku äärel.

Foto NAGI's: P6160337

Foto NAGI's: P6160321

Foto NAGI's: P6160315

Foto NAGI's: P6160311

Foto NAGI's: P6160324


Vihasoo.
Uus ja uhke linnuvaatlustorn mere ääres. Omamoodi minu lapsepõlve mängumaa.

Foto NAGI's: P6160340

Foto NAGI's: P6160342


Salmistu.
Pärast etendust läksime Salmistu randa päikeseloojangut vaatama.
Suveõhtute sulnis ilu.

Foto NAGI's: P6160375

Foto NAGI's: P6160381

S A L M I S T U

Kordan siis üle selle loo tarkusetera - Kõik, mis paistab nii, ei pruugi nii sugugi olla.

Mine vaata Eduard Salmistu kentsakat Jeppet ja sama soojaga Salmistu randa, saad annuse naeruturtsatusi ning kimbu romantikat peale kauba.






Tuesday, May 21, 2019

Oli kord...

Emadepäeval, 12. mail vaatasin NUKUs lavastust "Tim Thaler ehk müüdud naer".
Aluseks James Krüss´i raamat.
Lavastaja Taavi Tõnisson.

Visuaalselt hästi paeluv lavastus. Liikumine, tegevustik, lavakujundus - kõik see toetas hea ja kurja võitlust, millest ju kogu lavastus räägib.
Hästi teostatud ja suurepäraselt kavandatud kostüümid paitasid silma. Need istusid kandjaile väga hästi, oli näha, et materjal vastab lõikele ja sobib valitud kostüümiks.
Lavakujundus oli omamoodi kontsentratsioon - parimate mõtete koondumispunkt.
Õnnestunud näitlejatööd... ning nii see kaks ja pool tundi kaduski.
Ja muidugi - kavalehed on NUKUl väga ilusad.

Foto NAGI's: book
(juhuslik leid pinterestist)

... aga kui kord jääda uskuma, et juhuseid polegi olemas?
Et kaotada ja leida saab nimme, mitte juhuslikult.
Et kaotad, sest ei osanud hoida.
Et leiad, sest oled õppinud nägema.





Sunday, May 5, 2019

McLana Kamila ja Scheepjes Whirl.

Päris esimest korda selles elus ostsin ma lõngu veebist. Loobusin mõttest, et enne tuleb katsuda ja sõrmede vahel veeretada, mõtiskleda ja heietada. Seekord vaatasin tunde ja päevi ilusaid pilte veebipoe vitriinist kuni otsustasin... mul on seda kõike nüüd ja kohe vaja!
Paar klikki, mõned päevad ootust hingevärinal ning tuttava klõpsuga avanes mu ees smartposti kapi kitsas uks. Ja seal nad siis olid - ilusamad kui ühelgi pildid, pehmemad kui oleks iial osanud oodata ja oh! süda sulas ja rahulolu valgus üle mu mustritest pungil mõtete.
Halleluuja!

Foto NAGI's: P4210196

Siin tuleb üks suvine rätik, mis promenaadil patseerides õlule heita.
Puuvill pooleks akrüüliga (ega ma küll sest akrüülist ülepea liiga vaimustuses ole, aga tundub, et ega see selle lõnga omadusi ka halvemaks muuda).
Tokis on 200 grammi ja 750 meetrit. Neljakordne korrutamata lõng, mis on pehme ja pikkade värviüleminekutega. Sümpaatne.
Valitud muster on soovikohaselt tihe - ega augud rätikus ju sooja anna! - lõnga kulub päris palju, arvestasin, et ühe mulle sobivas mõõdus räti saan 3 tokist, siis on ka värvitriipe omajagu. Kaaluks saab 600 grammi - see polegi nõrkadele.

Saak sisaldas ka selliseid iludusi.

Foto NAGI's: P4210192

Foto NAGI's: P4210191

Heegelda aga heegelda, kallis.