Friday, February 16, 2018

Pilves, selginemisteta.


15. veebruar 2018
kinos Solaris, Tallinn
"Pilvede all. Neljas õde."

Käisin emaga kinos. Mulle meeldib kinos käia. Eriti just keset päeva - keegi ei pudista popkorni ega lurista mullijooki. Vähemalt mitte selle filmi ajal. Enamus vaatajatest olid ilmselgelt "Pärli" kohviku ja "Gloria" restorani kooliga ning selline mätsutamine ei tulnud kõne allagi. Nagu filmi režissöör Toomas Kirss ütles, et eesti naine eesti filmis on tavaliselt üks pussakas, aga pussakad talle ei meeldi ja tema filmis pussakaid ei ole, siis võin kinnitada - ühtki pussakat ei olnud ka saalis, ise vaatasin.

Kas nii saab, et ma räägin ainult sellest, kuidas ma kinos käisin ja ei ühtki sõna filmist? Kindlasti saab. Olen täiesti sõltumatu, minust ega minu sõnadest ei sõltu mitte millimeetritki.

Ma mõtlen päris tõsiselt, et minusugustele see film ju tehti. Olen seda seriaali pisteliselt aastaid vaadanud - oma tugitoolis kudunud, kohvitanud, kommipaberitega krõbistanud, jääkuubikuid klaasis kõlksutanud ja...ikka jälle kududes seda seriaali vaadanud.
Mulle meeldib, et seriaalist on läbi käinud nii palju häid eesti näitlejaid - Ain Lutsepp, Priit Loog, Kersti Heinloo, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Tanel Ingi, Andres Dvinjaninov, Leila Säälik, Indrek Sammul ja veel ja veel. Küllap olen neid kõiki ka teatrilaval näinud.
Seda suurem oli üllatus, kui selgus, et filmi on neist pääsenud (peale ema-tütarde) vaid Ain Lutsepp, kes paaril korral ekraanil raskelt ohkab, Guido Kangur, kes üldse ei ohka, aga midagi muud ka ei tee, ning Indrek Sammul, kes toob nii kastanid kui ka tammetõrud hävingutulest kulmukarvagi kõrvetamata välja. Jah, Sammul on see, keda vaatama jääd, kes ei tee allahindlust, kelle liigutustes ja miimikas on märke teatrikooli raskest ent tulemuslikust igapäevatööst. Sammul päästab päeva, vähemalt minu oma.
Ma mõtlesin esimesest kaadrist alates, millal kogu LUGU vallandub, millal küll ometi hakkab mu ees lahti rulluma saladustega palistatud väljamõeldis. Alles siis, kui nägin ekraanil laevalt maha astumas Merle Palmistet ja Hilja Murelit, kellel pole kogu filmis toimuvaga mitte mingit pistmist, sain aru, et mingit lugu mulle ei jutustatagi. Sest seda lugu ei ole veel olemas. See oli alles proov.
Prooviti küll eelkõige vaatajate taluvust. Justnagu lapsed proovivad, kas nende vanemad on ikka lihast ja luust inimesed või kõike andestavad taevainglid.
Muide - mina ei ole ingel. See on järgi proovitud.

Selgi korral ei saa ma kuidagi mööda vaadata kostüümidest. Mulle on pea alati meeldinud Kertu kleidid - nii helged ja naiselikud, Sirje omad samuti. Ka filmis oli suudetud seda joont hoida.
Aga Mari kitsad jakivarrukad ning liiga kitsas kitsas seelik, mis puusadelt üles kobrutab, karjub vaataja poole provintsiärinaise iseteadlikkust. Taotluslik?

No ja siis see neljas, kes tegelikult polegi neljas. Said aru? Loomulikult mitte. Aga ma ei julge ka soovitada filmi vaatama minna.
Filme, raamatuid, lugusid on sadu, kus oletatav äraantud laps on hoopis kavalpeast võõras. Soovitan siinkohal pigem näiteks filmi "Irresistible", milles Susan Sarandon ja Emily Blunt põnevuse pillikeele viimseni pingule suudavad mängida.

Viimasel ajal on tehtud palju vaatamisväärseid eesti filme. "Kertu", "Eestlanna Pariisis", "Perekonnavaled", "Polaarpoiss", "Seenelkäik", "Sangarid", "Klassikokkutulek". Igas neis on midagi, mis vähemalt ühel korral kaasa haarab, kuulama paneb, vaatama meelitab.
See film aga on nagu Titanic.
Pihtas, põhjas.

Ometi on mul hea meel, et ma selle ära vaatasin. Eelkõige seepärast, et täpi pealt nädala pärast vaatan Endlas "Kahe lugu". Karin Tammaru ja Guido Kangur. Väga ootan.

Foto NAGI's: P2141574
Veebruarikuu. Päris lapsed, päris kelgud, päris lumi ja päike. Päris hea tunne.

***

Täna lahkus Heli Lääts. Üks laul, mis temalt meelde on jäänud on "Lind ja laps". 1977. aastal võitis selle looga Prantsusmaa Eurovisiooni, esitaja Marie Myriam ja laul "L'oiseau et l'enfant".

"Comme un enfant aux yeux de lumière
Qui voit passer au loin les oiseaux
Comme l'oiseau bleu survolant la Terre
Vois comme le monde, le monde est beau."


Laula, oskad ju.

P*A*L*U*N



Thursday, February 15, 2018

Jah, kallis.

Vastlakuklid läksid sujuvalt üle sõbrapäeva kommideks. Tavapärased tervitused said üheks päevaks pikkadeks kallistusteks.

Sellest majast olen aastaid enam-vähem igapäevaselt mööda sõitnud ja aastaid oli see tühi ning justkui hüljatud poolfabrikaat linna servas. Nüüd mõne aja eest kõik muutus. Majas on elu.

Ja mis kõige toredam, see meenutab mulle midagi... mõnd mälestust, kallis.
Jah.

Foto NAGI's: P2131563
14.02.2018 Tallinn, Vabaduse pst

"J'irai chercher ton âme dans les froids, dans les flammes
Je te jetterai des sorts pour que tu m'aimes encore."
Jäi mind saatma. Celine Dion.


Friday, February 9, 2018

Rõõmustame!

Imetlen Heleri Alexandra Sits-Tamme loodud vaipa juba hea mitu päeva.

Heleri Alexandra on oü Valley kunstnik, kelle tööd koos kahe teise ettevõtte tekstiilikunstniku töödega Endla teatri sammassaalis näitusele välja pandi. Tema vaip "Vabadus" - nii kõnekas, ajalooline, ehe - jääb teatrisse ja mul on selle üle äraütlemata hea meel.

Foto NAGI's: vaip (2)

Sünnipäev võib nüüd alata. "Vabadus" on oma koha leidnud, vabadus luua on seda kinnitanud.
Heleri Alexandraga seob meid see, et varsti juba 12 aastat tagasi lõpetasime koos rätsepakooli. Ja see, et tema on üks andekas noor kunstnik ja mina üks lõputu kunsti imetleja.

PS. Kas te nüüd tõesti peate selle 22. veebruaril kokku rullima ja ära panema? Mul on teatrisse asja 23. veebruaril. Tavaliselt ma ei hiline. Seekord jään tervelt päeva hiljaks. Saatuse vastu ei saa, aga minu moodi see ei ole.
Ja Endla, "Vabadus" olgu hoitud, ekzju.

Tuesday, February 6, 2018

Talvine soojus.

Juba mitu päeva veebruari. Tihased on end paksuks söönud. Ja kass jätab söögikordi vahele. Kevad ei ole enam kaugel.

Minu pealkiri on taaskord laen. Sedapuhku pakkus võlgu Hedvig Hansoni laul "Talvine soojus".

Luban endale korraks veel tagasi minna jõuluaega.
Jõulud ei ole muidugi miski soe aeg, võibolla vaid nii palju, et me oleme kõik ühtmoodi peast soojad kingituste ja kuusekummardamisega, seaprae ja piparkoogi mugimisega kuni piht pingul ja meel must. Absurdi aitab üle võlli keerata Bruce Killis, kelle osavus ei rauge aastatega.

Käisin jõulu esimesel pühal Pärnu kontserdimajas Guido Kanguri seatud kontserti "Laulev lumi" kuulamas. Ennekõike seetõttu, et lapsel oli tarvis kirjutada muusikatunniks retsensioon mõnest kontserdist. Hakkasin siis otsima midagi, mis oleks ühtaegu mitmekülgne, samas mitte liiga tõsine, kuid siiski tõsiseltvõetav ja pakuks mulle ka ühe inglitiivulise sõnumi. Leidsin.

Alustas Märt Avandi ja Reval Wind lauluga "Tule kui leebe tuul". (Viimase laulis omal ajal otse südamesse Henry Laks.) Täiesti kohane. Hea kuulata.
Suureks üllatuseks oli mulle Pääru Oja ja Indrek Kruusimaa kitarridest välja võlutud flamenkopalad - oh neid nõtked noote!
Raul Ukareda Band pakkus meeldiva elamuse. Esiti koos Hedvig Hansoniga. Meeleliselt. Mõtlik, kuid mitte unine; julge, kuid mitte pealetükkiv. Ta laulis muuhulgas Ivo Linna "Kohtumistundi". Tehes seda talle omase iseloomuga ning täites kogu saali mulle nii mõistetavaga.
Jan Uuspõld raputas mu mõtteunest. Ray Charles´i "In the evening" ja veel mitu lugu ning Jan Uuspõllu natuke misterbeanilik liikumine. Meeldejääv ja meeldiv ühtaegu.
Hele Kõrve koos keelpilliansambli ja jazztrioga. Ilus. Minu jaoks liiga ilus. Nii ilus, et külm hakkas. Nii külm, et lõpuks nägin lumekuningannat laval seismas. Ilusa ja igava vahel võib olla väga õrn piir. Seal ma selle piiri puutumist kuulsin. Kui ma oma tuttavatele hiljem neist tundmustest rääkisin, sain (vähemalt ühe) hävitava vastuse - ma olevat lihtsalt kade, kui keegi on ilus, tark ja andekas. Veider - ma olen alati arvanud, et oskan oma kadedust suurepäraselt varjata?

***

Keegi on öelnud, et kirjutada muusikast on sama, mis tantsida arhitektuurist. Ja ometi tahaks. Kirjutada ja tantsida.
Tantsida.

Pärnu kontserdimajast.
Ma mõtlen, et miks üldse maju ehitatakse. Ilmselt vajadusest, kuid vajadus ei peaks ju olema paljalt praktiline, vajadus peaks olema ka ilu, harmoonia, isikupära järele. Kui ma vaatan neid kümneid kõrg(büroo)hooneid, kaubanduskeskuseid, korter- ja ridamaju, mis nii lihtsalt ja lobedalt kõiksugu platsidele ja põllusiiludele kerkivad, siis meenub mulle, et meid pidi ju kogu aeg vähemaks jääma... aga enne veel jõuame ennast pooltühjade üksteise otsa kerkinud massmajadega ajalukku raiuda.

Pärnu kontserdimajas olin esimest korda. Minu jaoks oli see liiga suur. Saan muidugi aru, et kõike (loe - kogu maailma muusikat) ei saa esitada saalis, kus on 4 rida ja 50 kohta, aga tuhat! ja enam inimest! see on nagu jõulud kaubanduskeskuses. Seda üllatavam oli, et garderoobini pääses üsna kitsast vaheseinaga eraldatud ala pidi, mis võiks kanda loomakasvatusest tuttavat nime "latter" ja mis sai tõeliseks eneseväljenduse tallermaaks peale kontserdi lõppu. Aga sellest hiljem.
Targemad on öelnud, et meil Eestis mõistetakse suurust nii - suur, väga suur ja ermus suur (ERMus suur). Minu jaoks oli kontserdimaja ermus.
Tohutud klaaspinnad, trepid, viimistlemata sambad, vineertahvlitega "kaunistatud" sein.
Tabamata jäi mitte üksnes IME vaid ka ILU.

Fuajee.
Mind hämmastasid need mingil perioodil ehk üsna popid kandilised massiivsed tumbad, mis kontserdimajas pilkupüüdvalt erksavärvilised olid, kuid jäid siiski meelde pigem oma välja veninud kattematerjali tõttu. Ja sugugi mitte vähem ei üllatanud mind nii puhvetis, baaris kui ka näitusesaalis laudu katnud veinipunased ja valged polüesterlaudlinad. Viimased võiks jääda iseloomustama kiirtee äärsete odavate öömajade öökappe mitte aga kultuuri pühamut. Sellega muidugi sisekujunduslikud vigurid veel ei lõppenud - pikalt rippu laelampide ümber olid üsna omapärased (mida ikka muud öelda, kui kujundaja taotlused arusaamatuks jäävad?) riidest ... vutlarid. Jah, osad neist olid sirgelt sorgus, kuid osad justkui tuulepuhangus omandanud fantaasiavooru sobivaid figuure. Viimastele oli kogunenud aegade algusest tolmu pehme ja kohev kiht. Võime nüüd küll koristaja rattale tõmmata, kuid on selgemast selgem, et ilma tõstukita ta sellistesse kõrgustesse ei küüni. Andestatud.
Fuajee oli külm. Mul oli valus vaadata selliseks katsumuseks mitte valmistunud daamide avaraid dekolteesid ja õrnade õlapaeltega julgelõikelisi kleite. Pooletunnine vaheaeg pani proovile ka karastunud kontserdikülastaja ning kananahk kattis lõpuks enamikku neist. Järgmisel korral võtan julgelt kasuka ühes. Ehitusele hinnangut andmata mainin, et alumiiniumraamis kahekordsed aknad on ka suvepealinna tiitlit silmas pidades erakordselt julge valik, mis märkamatult ühtlustab sise ja välistemperatuuri.

Kontserdisaal oli aga äraütlemata sümpaatne. Mugav, nägus, meeldiv. SOE - emotsionaalselt ja füüsiliselt.

Vaheajal (ikkagi pool tundi) heitsin pilgu puhvetisse. Välja valatud konjak, järeldasin seda eemal seisva pudeli põhjal - nimelt PÕHJAl, liisus hajaasustusprintsiibil paigutatud klaasides. No kesse kallab alkoholi varem valmis? Ja kui jääb müümata, siis? Kallad pudelisse tagasi?
Peale napsu pakuti alustassidel trühvleid või siis tibatillukesi koogikesi. Muud ei midagi. Mitte kriipsukestki. Ei salatit, ei tordilõike, šokolaadi. Uskuge mind - neile silmnähtavalt külmetavatele kontserdikülastajatele oleks võinud mida iganes, kordan - mida iganes! maha müüa.
Ma oleksin palunud tassikese teed. Kuuma teed. Konjakiga. Aa, ärge seda konjakit sinna tee sisse enne kontserti valage, palun.

Otsisin veebist ilmestamaks mu sõnu kontserdimaja sisevaateid, kuid ei leidnud peaaegu mitte midagi. Siiski on rohkelt fotosid kontserdisaalist, mida võib auga presenteerida. Samuti hulgaliselt välisvaateid küll päikeses sillerdavaid, küll tuledes kesk ööd.
Olemata keegi, kelle arvamus võiks midagi tähendada, arvan ometigi. Mind pelutab see keskkondade anonüümsus, mittemidagi ütlev tühjus, mingi varjamatu ükskõiksus, millest tänapäeva majad koosnevad. Ma tahan seda, milles võiks koduneda pidulikkus, milles oleks lugupidamist ajastu ja ühiskonna vastu, mis vääriks pärleid, kleiti, kõrgeid kontsi ning head rätsepaülikonda. Ma ei taha ju väga palju, ega?

Kontsert lõppes Alo Mattiiseni lauluga. Viimase loo ajal koguneti juba väljapääsude juurde. See ei saanud jääda märkamata. Kiirustamine.
Olles viimaste lahkujate hulgas, nägin treppidel seisvat garderoobisaba, mis kulges rahutult õnnestava palitujagamise suunas. Kitsas pääs garderoobi ummistus kiiresti ühele ja teisele poole liikujate tormakuses. Kõik see sarnanes liiga elavalt tipptunnile kaubanduskeskuses. Saatjaks kramplik eemaldumissoov.

Foto NAGI's: puhka
https://www.puhkaeestis.ee/et/parnu-vallikaar

Lõppematus veebis lapates jäin vaatama seda fotot.
Veebruarikuu nakatus kadedusse suveöö soojust nähes. Aga vaid kadeduseks see jäigi. Polnud tal kavatsuski ei kinni võtta ega ka lahti lasta.
"...On päevad ja ööd külmemaks läinud..."* Kevad on alles kaugel.

***

*"Kohtumistund" algab nii, sõnade autor Heigo Mirka.




Tuesday, January 16, 2018

Sallimine.

Ma olen kõik oma kallid nüüd ära "sallinud".
See tähendab, et olen kudunud salle. Sooje alpaka salle.
Sulle ja talle.
Salle.
Meile - sallituile.


Patentkoeline. Tegemine võtab omajagu aega, kuid tulemus on rullimisvaba ehk siis sall peab ennast kaelas kenasti üleval.

Foto NAGI's: tele6

Teletorni avatud (ent siiski võrguga kaetud) vaateplatvormil. Vaadata on hea.

Foto NAGI's: tele10

Foto NAGI's: tele9

Foto NAGI's: tele8

Tasub hommikul vara minna, siis kui turistid pole veel ärganud. Uhkes üksinduses.

Foto NAGI's: tele12

Foto NAGI's: tele11

Foto NAGI's: tele13

Foto NAGI's: tele7

Justkui ilma äärel. Ainulaadne.

Foto NAGI's: tele5

Pärast - kui kindel maa taas jalge all - kohviga.

Foto NAGI's: tele4

Paremal pool pikaks venitatud parempidised silmused...
...pahemal pool kokkuhoidvad pahempidised silmused.

Foto NAGI's: tele3

Foto NAGI's: tele2

Foto NAGI's: tele1

Ja lõpuks need mereääre glasuuritud kivid!




Wednesday, January 10, 2018

Pildid näituselt.

"Pildid näituselt" - laenasin selle nime vene heliloojalt Modest Mussorgskilt. Tema klaveripalade kogu kannab sellist nime. Jumaldan klaverimuusikat. Ehk see nii jääbki, siis on ometi kuhu toetada hing, kuhu rüppe laskuda, kui seista ei ole kohta ja tugev olla ei taha. Peaaegu alati mõnele näitusele minnes või näitusel olles tuleb see mulle taas meelde - "Pildid näituselt".

Kolmekuningapäeval käisin Eduard Vilde majamuuseumis vaatamas näitust "Kohvist viidud". Soe elamus. Armastan niisama hästi kohvi, kunsti, kirjandust kui ka kohvikuid. Seal oli kõike. Kõike natuke.

Foto NAGI's: 20180106_125344

Foto NAGI's: 20180106_125519

Foto NAGI's: 20180106_131737

Fragment maalist "Tantsimas", autor Endel Kõks. Üks erakordselt süvenenud mees.

Foto NAGI's: 20180106_133041

Meie jäädvustus.
Kirjutasin selle luuletuse julgelt enam kui 25 aastat tagasi, täna võiks see olla aga nii -

Meelitad ja keelad.

Kohvi joon ja luuletan,
mõtteid sõlme keeran.
Sinu südant puudutan,
neelatan...
ja neelan
magus-mõru musta
tulist elutahet,
iga sekund tuska
suurendab me vahet.

Kohvi joon ja kordan
kuni püsib meeles,
unustada kardan
mineviku veerel.
Kohvitassi tõstes
ennast püüan veenda
silmapilgu kestes
meelitad ja keelad.

Enne teise korruse kohvikuteemalist näitust vaatasime ringi ka Vilde kortermuuseumis, kus ma viimati käisin väga-väga ammu, ilmselt lapsena. Kuigi see polnud just rikkalikult sisustatud, oli selles oma ajastu meeleolu ja huvitavaid (taas)kohtumisi.

Foto NAGI's: 20180106_125025

Mulle väga meeldis Luulik Kokamägi maal Vildest - need värvid, tehnika, sobivus interjööri.

Keskkooli ajal lugesin õhinal Vilde raamatuid. Mulle sobis nende selgus, ma pole olnud küll kunagi suurem asi ajaloohuviline, kuid tema teoste kirjeldused, olustik oli huvitav jälgida ja kaasa mõelda.
Näidenditest pean siinkohal ära märkima "Side". Kaheksakümnendate keskel nägin Ugalas selle lavastust. Peaosas oli minu mäletamist mööda Peeter Tammearu. Põnev ja karm. Meeldejääv lavastus. Kui selle veel keegi lavale tooks...

Ja küllap ei saa üle ega ümber ka "Pisuhännast".
Mäletan seda võrratut telelavastust, teatris ei ole ma kahjuks "Pisuhända" näinud. Ja ega ma ei ole eriti kindel, et selle modifitseeritud-moderniseeritud versioon mind paeluks. Tagurlane, nagu ma olen.
Telelavastusest jäi aga igaveseks meelde Piibelehe sametpintsak ja tema sokid...

Foto NAGI's: 20180106_125132

Foto NAGI's: 20180106_125104

...ja et asi aus oleks, siis palun - siin pildil on ka lugupeetud päevinäinud sokk.





Friday, December 29, 2017

Laineid ja tabusid murdes.

"Laineid murdes"
17. detsembril
Sadamateatris Tartus

Juba üsna ammu aega tagasi valisin selle lavastuse välja. Nagu valitakse kingitusi.

***

Mina tean kahte sorti kingitusi - ühed on edevad nipsasjad, mille küütlev pind katab tühja sisu ja teised on teistsugused, lausa sellised, et mitte alati ei tea kinkijagi, et ta on teinud kingituse. Mulle meeldivad need esimesed kingitused, sest nendega on lihtne - sina annad ja mina võtan, sina ütled "Palun" ja mina "Aitäh". Edasi võime minna nii nagu Hardi Volmer laulab - "Meie vahel mitte miskit erilist ei olnud...". Elu on nagu karp šokolaadikommidega - isegi kui karbil on kirjas, et need võivad sisaldada pähklite tükke ja muid allergeene, saad kõigest aimu alles siis, kui oled saanud selle TEISTsuguse kingituse ehk alles siis tunned, kuidas õhetus leegib su põskedel, kuidas neelatad sõna sõna haaval. Saad teada, et su süda on allergiline.
Mulle ikka meeldivad need esimesed kingitused. Kui nende läikiva pinna olen tehtud hooletusega ära lõhkunud ja leidnud sealt seest suure hingekergendust pakkuva tühjuse - hingan taas kergendatult. "Aitäh Sulle."

***

Selle lavastuse aluseks on Lars von Trieri samanimeline film.
Lavastaja Tiit Palu.
Osades Marian Heinat, Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katrin Pärn, Margus Jaanovits, Piret Laurimaa, Veiko Porkanen, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Reimo Sagor, Karl Laumets.

Sadamateatris olin esimest korda. Teatrisaal oli ootamatult suur mahutades üsna/liiga palju vaatajaid. (Nummerdamata kohad tekitavad minus alati mingit ebalust, üllatust, mida ma ei taha kogeda.)
Juba enne etenduse algust (või siis algas etendus enne vaatajate saali lubamist?), oli laval Karl Laumets, kelle sõnatu rolli juurde jõuan ehk veelkord tagasi. Seal ta siis istus tõstes kivi kivi pealt ja siis jälle tagasi. Andes mõista, et kõik algas juba palju varem ja lõpp on vaid tinglik ettekujutus.

Foto NAGI's: 20171217_154337

Loo keskmes on lihtsakoeliselt mõtlev noor naine Bess (Marian Heinat) ja tema vastne abikaasa Jan (Ivo Uukkivi). Naine on noor, mees enam mitte; naine saab küll naiseks kehalt, kuid jääb vaimult lapselikult siiraks ja kannab endas (kerget) intellektipuuet, mis ei lase tal olukordi adekvaatselt hinnata. No ja mis see adekvaatsus siis üldse on? Me nagunii ei saa enamikest asjadest ühtemoodi aru. Ometi ühiskonnas (perekonnana) elades me eeldame teatud mõistmist, teatud normaalsust. Marian Heinat mängib Bessi sümpaatselt. Tema mängust on eemaldatud kõik liigne kuni jääb alles vaid hinnaline destillaat.
Jan, kes peatrauma tõttu muutub nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kaotab igasuguse kontrolli oma sõnade ning tegude üle paisates sellega oma abikaasa segadustekitavatesse valejäreldustesse. Juba ainuüksi ühe inimese tasakaalutus võinuks olla terve epopöa materjaliks saati siis veel kahe inimese oma. Jani ootamatu paranemine lavastuse lõpus mõjub küll suurejooneliselt, kuid mäng on selleks hetkeks juba kaotatud ning Bessi surm riisub viimsegi lootuse rahule.

Ma ei näinud selles algupärandis ega ka lavastaja töös suuremat empaatiat. Ja see on hea. See paneb kogu vastutuse publikule. See lugu on täpselt niisama külm ja kalk nagu kivid, mis palistavad lava ehk mängu piire. Ning nüüd jõudes tagasi Karl Laumetsa sõnatu rollini - on tema olekus ehk just kõige enam seda mõistmist ja lõpeks näib ta olevat rohkem osa publikust kui trupist. Mõistmise vahelüli, mida päris elus sageli üles ei leita.

Lavastuse tegevus toimub seitsmekümnendate Põhja-Šotimaa religioosses keskonnas, kus kogukond annab ja kogukond võtab. Jagab ja valitseb. Meil võib küll religiooni kõrvale jätta, kuid ühiseid jooni saarte eluga Eestis leiab otsimatagi. Siinkohal tõmbasin tugevaid paralleele Ilmar Raagi filmiga "Kertu".

See on taas kord teater edasijõudnutele, mis esitab ebamugava küsimuse eelkõige mõistmise ja empaatia pinnalt.
Õigustatult sai "Laineid murdes" parimaks draamalavastuseks Vanemuises 2017. aastal ja Marian Heinat parimaks naisnäitlejaks.

***

Tegelikult oli minu poolt ennatlik arvata, et murduvad peale lainete ka tabud. Viimased murduvad viimastena.


PS Sadamateater on väljast ilusam kui seest. Teatrist välja tulles oled vastamisi jõega - eemalt paistavad sillad ning tänavalaternate jahe valgus helkleb jõe tasases voolus. Ilus ja karge.
Mul oli kindel teadmine, et seda lavastust peavad mu lapsed nägema, nägidki ja said sellest oma annuse maailma erinevustest. Seda lavastust võiksidki vaadata noored ja vanad ning keskpärasusse takerdunud keskealised nagu mina.