Monday, June 5, 2017

Tagurpidi tallatud tee.

Henrik Ibseni "Hedda Gabler"
Tartu
Vanemuise väikeses majas
28.05.2017

Sirelid õitsesid üle õuede, üle tänavate, lastes tuulel seda üdini naiselikku aroomi kanda kaugemalegi kui vaid tagahoovist ette aeda.

Foto NAGI's: P5260813

Pettumused on suure ootuse vallaslapsed. Neetud veel peale kauba.

Hedda Gabler - Piret Laurimaa. Täielik õnnestumine. Minu jaoks. Põhjendatud, edasiviiv. Ilus.
Hedda - kindrali tütar. Programmeeritud käituma.
Hedda - mänguliselt ja nii kergelt manipuleerimas inimestega. Oleks ta vaid osanud ka reeglitega niisama osavalt ümber käia! oleks viimane püstolipauk olemata jäänud. Ometi olid ühiskonna kangestunud reeglid sedavõrd tähtsad, et Hedda ei saanud deserteeruda, ei saanud valmistada pettumust ennekõike iseendale.
Mulle meeldis see, kuidas Hedda seistes küljega vaatajate poole ja käsi selja taga hoides, võttis ühe roosi teise järel ja need siis puruks rebis. Selles oli võimas sümbol - teha midagi lõplikku, ise sellele pilkugi heitmata, manipuleerimise magus mäng. Kui me naljaviluks tapame, siis ometi ei sure ju keegi naljaviluks?

Jörgen Tesman - Karol Kuntsel.
Viimati nägin teda kuu aega tagasi "Arkaadias" ja võin öelda, et see oli tubli töö. Kuid näitlemise kohta "töö" öelda pole suurem asi tunnustus. Nüüd nägin midagi, mis sobis ja sobitus palju veenvamalt. Süttis ja põles. Oli vaadata hea.
Ma ei saanud lahti mõttest, kuidas armastada Tesmanit, seda väikest Jörgenit, seda illi-kukut. Samal ajal kui sa tahad armastada meest, kes püsiks elus metsikus looduses (loe RMK hooldatud park-metsas) kauem kui kaks tundi, keda sääsed kohe nahka ei pista ja parmud pessa oma lastele mängida ei vii.
Ma ei saanud lahti ka mõttest, et just see juhtubki, kui poissi kasvatavad naised. Tädikesed.

Juliana Tesman - Külliki Saldre. Jörgen Tesmani tädi. Jörgeni A ja O.

Berte, teenijanna - Ene Järvis. Meeldiv koloriit. Kusjuures ma mäletan Järvist umbes 35 aasta eest Noorsooteatris mängimas Malviinat ja ta oli uiskudel ma arvan, et kogu etenduse. Ta tundus mulle maailma kõige ilusama olevusena.

Assessor Brack - Jüri Lumiste. Kohtu kaasistujana oli tegemist kogenud nutika mehega, kes oli ehk ainsana Heddale vääriline vastane ja kuigi unistas ta enamastki, siis vastaseks ta jäigi. Küllalt sümpaatselt oma tõusude ja mõõnadega esitatud.

Thea Elvsted - Maria Annus. Habras ent vankumatu. Temas oli midagi väga õrna võibolla isegi ilusat, kuigi seda millegagi ei rõhutatud. Tema isetu hoolimine vastandus nii kütkestavalt Hedda plahvatusohtlikule loomusele.
Kui Eilert toore jõuga Thea endast eemale tõukas, arvestades Maria Annuse olematut kaalu, siis lausa minema viskas, oli seda ehmatavalt valus vaadata. Minu jaoks oli kogu lavastuse kulminatsioon Thea ahastavas arusaamises, selgusele jõudmises, edasi polnud miski enam päris endine. Thea talumatut hingevalu ei ole võimalik võrrelda füüsilisega, mida ehk pehmendas kohev kleit. Tema klaasist maailm oli liiga läbipaistev ja puhas, et pakkuda Eilertile avastamisrõõmu ja -kirge. Tema klaasist maailm ei olnud kindlus, mis peatanuks kindrali tütre, pigem äratas see Heddas soovi lõhkuda ja purustada.
"So you think you can stone me and spit in my eye,
So you think you can love me and leave me to die." (Freddie Mercury) Need sõnad meenusid mulle hoobilt, kui Eilert raputas maha endalt Thea kleepja hoolitsuse ja järeleandmatu soovi meeldida. Pärast seda enam Thead ei olnud.

Eilert Lövborg - Margus Prangel. Tahumatu ja andekas, siiras ja purustav, ligitõmbav ja eemaletõukav. Hästi mängitud roll.
Mingil põhjusel ilmus mu silme ette taas paarikümne aasta eest Endlas nähtud Aare Laanemetsa mängitud Gösta lavastusest "Gösta Berlingi saaga". Kas on Eilertis ja Göstas siis midagi sarnast? Võibolla... Võibolla on "Gösta Berlingi saagast" olemas salvestus ja seda kunagi ka näidatakse. Seda ma ootan.

Eraldi väärib äramärkimist Vanemuise väikese maja hõrk juugendlik ehedus. Seda peab ise vaatama - selle väljapeetud ilu, maitsekat koloriiti ja harmooniat.
Samuti jäid silma kostüümid. Alustades hästi valitud kangastest ja lõigetest kuni õnnestunud teostuseni. Hunnitu silmailu!
Samas jäi mulle mõistetamatuks muusikaline kujundus. Ei kõnetanud, ei haakunud.

Foto NAGI's: P5250484

Suurepärane lavastus näitas elu võimatust ja võimetust ellu jääda.
Armastus Eilerti vastu oli tappev. Algusest peale. Armastus, mis polnud muud kui ettemääratud illusioon.
Hedda ei otsinud lahendusi. Ta ei koormanud ennast võltsi valikuvabadusega.
Hedda - kohtumõistja, andeksandja, piinaja.

Tuba läks külmaks.
Lahti jäi uks.
Sina mu murdsid
pimedaks jalutuks.

Suured ootused sünnitavad igal ajal ainult pettumusi.
Tartu oli seekord mõtlemise koht.
Ja alati ei ole need mõtted ei head ega kerged. Öeldagu siis mis tahes.

****

Esimisel pildil on minu koduaia sirelid (ja kahjuks mitte Tartu omad), pildistatud mitme aasta eest. Praegu on minu omad alles avanemata. Juuni...



Friday, May 26, 2017

Valgus, mis valgub üle mu tahte.

Kas tõesti lootus sureb viimasena, kui suurim neist on armastus?

Foto NAGI's: P5260806

Foto NAGI's: P5260810

26. mai 2016

Wednesday, May 24, 2017

(K)õige aeg.

Luba ma kastan peenar peenra järel. Õhtul, kui päikesekiired kustuvad metsa taha, kui palavus järgi annab ja sääsed mu ümber tantsu löövad. Õhk täitub hilisõhtuste häältega, mis kannavad mitte ainuüksi hellaks tegevat salapära, vaid ka harjumuspäratut, metsikut või isegi kangekaelset elus püsimise võimu.
Maa on kuiv, iga liigutus paneb selle tolmama, ma seisan peenarde vahel ja vaatan, kuidas vesi voolab üle. Maa pole valmis. Kulub aega ja vett enne, kui muld murdub ja märgub. Mulle meeldib niiske mulla lõhn õhtul neis viimastes päikesekiirtes.
Nii kulub tunde. Ma kastan ja ma näen, kuidas tasapisi janu kustub, kuidas veepiisad pärlendavad lehtedel, õitel, kuidas need aeglaselt mööda vart alla vajuvad, et siis mullas kaduda. Iga üksik piisk võetakse tänuga vastu, see annab palsamina leevendust.
Ma seisan omade keskel.
Mullast oled sa võetud... kui mind võeti, jäi sinna veel midagi maha, sest pean ikka ja jälle oma käed mullaseks tegema tahtmata neid siis kohe pesema joosta. Mullas on elu ja järjepidevus.
Muld on järjekindel oma armastuses.

Foto NAGI's: P5200419

Foto NAGI's: P5170379

Ühel päeval selline ja juba järgmisel... avatud õis.

Foto NAGI's: P5180386

Foto NAGI's: P5200428

Foto NAGI's: P5200427

Pool kollast kroonlehte...

Foto NAGI's: P5200421

Foto NAGI's: P5170369

Ühel päeval selline ja juba järgmisel...

Foto NAGI's: P5180399

Foto NAGI's: P5180380

Foto NAGI's: P5180389

Foto NAGI's: P5150346

Tulp on minu lill. Kõik teavad seda.

Monika





Friday, May 19, 2017

Võrratu võrkpatent.

Patentide kudumine on aeganõudev, kuid tulemus on seda väärt. Siin on tegemist inglise patendi silmustega kootud võrkpatendiga. See on nii tehniliselt kui ka visuaalselt väga elegantne liigutus, kuidas silmusele lõng "peale visata" ja siis oma kõige šarmikamal viisil kudumist jätkata. Ühesõnaga pole tähtis, kas juustes on lokirullid ja jalas dressipüksid, kui inglise patenti koob daam. Alati daam.

Olemas on ka prantsuse patent, mida kootakse niinimetatud süvasilmustega, mis pole ei moel ei teisel sugugi elegantne. Huvitav, miks küll prantslased seekord nii lati alt läbi jooksid? Oleks eeldanud midagi palju põnevamat, mõnd keerutust või piruetti. Midagi, mis oleks ehk rohkem... burlesque.

Foto NAGI's: P3270259

Foto NAGI's: P3100139

Foto NAGI's: P5170365

Foto NAGI's: P3270262

Foto NAGI's: P5170367

Sel viimasel pildil olen justkui mina kui viimane silmus on vardalt maha kootud ja ma ei tea, mida oma eluga edasi peale hakata. (Ja kellegi jaoks on see pilt vaid koerast, kellele ei meeldi pildistamine.)



Friday, May 12, 2017

Taevaselgus.

Mul on sahtel, millesse ma kogusin ostetud teatripiletid, et siis neid südant mööda meeleoludeks lunastada. Nüüd on jäänud sinna veel viimased. Kõik teised on emotsioonide vastu vahetatud, ära kulutatud, kord mind taevani tõstnud, kord jälle mitte. Kõike on olnud.

EELviimane oli 6. mail "Mitte praegu, kallis."
Ikka Pärnus, kallis.
(Tervise Kultuurikeskuse saalis, mis oli täitsa tore koht.)

EELlugu on see, et ma olin seda lavastust juba korra näinud. Seekord vaatasin koos emaga, kes jäi väga rahule (ja Sa ei tea kui hea meel mul selle üle on!).

See on naerutav lugu, milliseid pole kunagi liiga palju. Lõputu hoogsate dialoogidega vürtsitatud situatsioonikoomika.
Teisel korral vaadates naersin ma kindlasti vähem ja see andis mulle võimaluse rohkem näha, kuulda, aduda, lähemale minna.
Jälgisin poolehoiuga Tambet Selingu, Indrek Taalmaa ja Märt Avandi tegelasi. Imeilus Ireen Kennik mõjus usutavalt, veendunult. Juta Ild meeldis mulle teisel korral palju rohkem, siiski väärinuks kapteni proua osa paremat kostüümi kui seda on hall trikotaažkleit (see pole nüüd küll kokkuhoiu koht).
Pärast etendust mõtlesin, et Arnold Crouch (Tambet Seling) oli ehk ainus, kellel oli südametunnistust ja kes ainsana pidi tasakaalustama neid kõveraid teid pidi kõndijaid. Võibolla seda polegi võimalik üksi teha? Tasakaalustada viltu vajumist.
Mulle meeldis näha selle lavastuse kergust, kokkukõlavat ansamblimängu, mis näis nii loomulik ja mänguline. Mina kui lihtne vaataja ei saa kunagi teada, millise hinnaga see saavutatakse ja ega ma tahagi, sest nii kaoks kogu võlu, teatrivõlu. See on nagu ballett, kus piruetid ja tõsted vahelduvad jumaliku kergusega, kuid katkitantsitud varbad on vaataja eest kindlalt varjul atlasskangaga kaetud iga tüdruku unistuseks olnud varvaskingades.

Peale etendust läksime läbi pargi. Oli esimene soe õhtu, vaikne ja täis nii kaua oodatud kevadet.
Taevas kustumas viimased päikesekiired õrnroosasse valguslaiku. Tead Sa siis midagi ilusamat?

Foto NAGI's: P5050326


Juhatasin ema peale etendust teater Endla kohvikusse ja läksin ise veel jõesillale, et selles nii soojas õhtus seista kesk avarust teadmisega, et ka õige asi võib juhtuda täiesti valel ajal. Et aega muuta ei saa. Et ajal saab lasta vaid minna.
Silda mööda sõitsid jalgrattad, silla alt sõitis läbi kaater kahele poole vett paisates. Ainult vesi, ei muud. Rahutu ja katkematult kulgev.
Maailm on üks veider paik, kus ebatäiuslikud inimesed üritavad luua täiuslikke suhteid. Maailm, kus sõnad, mis ei tule südamest, on kui klaaspärlid, mis veerevad tühja.
Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, kuidas ilusatest hetkedest saavad ridamisi mälestused. Kas kunagi harjungi.

*****

Foto NAGI's: brave

Head emadepäeva!


Friday, May 5, 2017

Radapidi rappa.

22. aprill, Pärnus.
„45 339 km² raba” Endla Küünis.

Jälle.

Julgelt mitukümmend aastat on möödas sellest, kui ma käisin mitu korda üht sama lavastust vaatamas.
Niisiis, ma ikkagi kahtlesin. Kas ma tahan "...raba" uuesti näha? Hästi, hästi, tahan. Aga kas ma pean? Oh, ei. Või siiski. Mõtlesin, et võis ju olla mu vaimustus vaid üks ettekujutus. Aja puudutus.

Ma ei osanud arvata, et see lavastus mõjub mulle teisel korral kuidagi teisiti. Teades ja mäletades oli mul aega märgata mingeid sügavamaid (see ei pruugi olla päris õige sõna siinkohal) kihte. Esimene monoloog (Tambet Seling) ei kõlanud sugugi nii kerge(meelse)lt kui esimesel korral kuulates. Pigem enesekindlalt; pigem kindla- kui kergemeelselt.
Kui lähed ära novembrikuu eest, siis lähed lõpuks ka aprilli ja juuli eest. Aprilli eest kohe kindlasti, sest teel teatrisse, enne Saugat, tabas meid lumetorm. Kojamehed lükkasid tuuleklaasil hange kord paremale, kord vasakule.
Ja siis ka juuli eest. Vaarikate, põldmarjade, viimaste maasikate ja esimeste mustikate; mererannas kahisevate kõrkjate ning tuhmi teravalehelise lõikeheina pea märkamatu sahina eest maa ja vee piiril.

Meelis Rämmeldi monoloogis laiutav kurbus valgus üle hämara saali. Siis kui üksindusest saab isolatsioon ja rahast saab vabadus. Siis ei saa enam midagi.
Raamatud jäävad. Põgenemisteeks. Võttes viimsegi tagasitee lihtsalt inimeselt.
Neilt sõnadelt läks mu mõte edasi ja oma osa on sellel ka pooleliolevas raamatus, milleks on lobedalt loetav Kristo Palsi kirjutet "Missioonisõdurina Aafrikas". Mõte ei anna armu isegi kui täiesti emotsioonitult taandad end kõrvaltvaatajaks. Ükskõik kui kõhedust tekitavalt see nüüd ka kõlab, siis sõdurid on ehk ainsad, kes tuuakse sõltumata kujunenud olukorrast koju tagasi. Taevas teab, et mul on õigus seda öelda.

Mulle väga meeldis Koidula - Ireen Kennik. Esimene kord ma justkui ei tajunud tema suurust.
Sel korral nautisin rohkem muusikalist kujundust. Justkui märkasin enam.
Kadri Rämmeldi teed oli õgvendatud. Hea.

Ilmselt pean selgi korral parimaks tunnistama skaibidialoogi mehe ja naise vahel; Tambet Seling ja Ireen Kennik. Naisel ei olnud valikuid ja mees ei lasknud seda unustada.
Kui esimesel korral pidasin meest kalgiks, siis seekord olin tema suhtes tahtmatult leebem. Ta oli küll kohmakalt kalkuleeriv, kuid pigem sõltuv kui enesekeskne.
Kas tõesti panevad asjad ja nende ihalus inimesed sedasi käituma? Lahusolekuid normaalsuseks mõtlema?
See oli eksimatult eluline. Nii üleni inimlik. Hästi mängitud mäng.
Hingest haarav.

Teisel korral pileteid ostes mõtlesin, kas valida nüüd teine pool, et näha seda, mida ma eelmine kord ei näinud. Ja ma valisin ikka selle, mida ma juba teadsin. Ei midagi juhuslikku.

Teatris olin sel korral emaga, talle see lavastus meeldis.
Koju sõites rääkisime elu helgemaks, mehed targemaks, naised ilusamaks ja armastuse võimalikuks. (Selle kinnituseks vaatame emaga Vanemuises mai viimasel pühapäeval "Hedda Gablerit")
Mulle meeldivad pikad kojusõidud.

Foto NAGI's: P7140353
Suurt suve igatsedes ja pilte sorteerides jäi silma see väike vaarikas - nii püüdlik nagu koolilaps, nii valmis, nii õige. Välja valitud paljude hulgast. Parimaks peetud, kõige armsamaks arvatud.



Saturday, April 29, 2017

Vaikne laupäev.

15. aprillil Vanemuise teatris.
Tom Stoppard, "Arkaadia".

Juba ammu tahtsin ma Tartusse teatrisse. Kaua vaagisin võimalusi ja pakutavat. Peale jäi klassika.

Kohustuslik jalutuskäik suudlevate tudengite juurest Jaani kirikuni, sealt botaanikaaiani ning tagasi tuletas mulle meelde, miks ma sinna läinud olin.
Need linnad, mida läbib jõgi, on kogu oma olemuselt justkui ebatavalised. Alati on neil kaks poolt - parem ja vasem kallas, mida ühendavad igavese sõltumise märgina sillad. Sa pead alati valima poole, kuuluma ja ületama sildasid. Jõe ääres seistes võid tunda kõigi oma meeltega elu katkematut kulgu, mõttepause linnaelu sööstude vahele. Lase vaid voogaval veel siluda selle, mis sassis.
Ela ennast rikki rapsimata.

Teater, avar ja valgusküllane, võttis mu lahkesti vastu. Kostitas kohvi ja koogiga.
Mulle meeldib see ootus enne etenduse algust; teadmine, et midagi hakkab toimuma; tunne, et kõik on alles ees.

Lavakujunduses mõjusid mulle need lõputuna näivad raamaturiiulid, massiivne laud, kaugusesse juhatav uks. Suurel laval on suured võimalused.

Esimene vaatus oli nagu koolitund. Seda ei olnud sugugi lihtne jälgida, palju tuli meelde jätta. Kahetsesin, et polnud piisavat eeltööd teinud ja seetõttu teadsin toimuvast eelnevalt üsna vähe.
Ometi oli see kaasakiskuv, huvitav, kirglik ja nii mitmetasandiline.

Peale esimest vaatust jalustasin garderoobini ja jäin seal aknast välja vaatama. Väljas sadas laia lund.
Keegi avas välisukse, ruumi pahises külma õhku segamini keerlevate helvestega. Seejärel avas ukse järgmine ja siis järgmine teatrisõber. Nägin kuidas inimesed võtsid oma mantlid ja joped ning lahkusid. Appi!

Teine vaatus oli... ma ei oskagi öelda... see oli kõike seda, mida esimenegi, aga veel tuntavalt mängulisem. Esimese vaatuse selgitused ja mitmeplaanilisuse avamine sai teises vaatuses uue hoo, uue mõistmise.

Mulle väga meeldisid Jaanika Arum ja Priit Strandberg. Esimeses oli usutavat õrna lapselikkust ja teises nooruse tõotatud vabadust; seda oli ilus vaadata. Priit Strandbergi väärikas ja hästi istuv kostüüm andis juurde ajastutruudust; Jaanika Arumi ampiirlõikelised kleidid täiendasid tema olekut. Päris lõpus, kus nad tantsisid tundliku valsi suure kaarega üle kogu lava, sain ma (taas kord) aru, miks väikesed asjad on päriselt tähtsad.

Foto NAGI's: IMG_0374
Foto Vanemuise kodulehelt, autor Tõnis Järs.

Piret Laurimaa tegelaskuju pidev vajadus end tõestada, kinnitada oli hästi välja toodud. Ja pealegi on tegemist ühe ilusaima naisnäitlejaga. Tanel Jonase aristokraat oli täpselt nii vaba ja sundimatu nagu peab.

See lavastus sobis oma aja kulgu ilmestava teemakäsitlusega nii hästi vaiksesse laupäeva, mis on minu jaoks religioossetest päevadest kõige püham, kõige selgema sõnumiga. Mulle mõjus see, kuidas teises vaatuses olid laval korraga kaks erinevat aega - sama ruum ja selles minevik ning olevik samaaegselt. Kõik, mis on olnud, jääb, talletub ja Stoppard näitab seda ilma igasuguse kõhkluse või valehäbita.
Seda tunnet jäi kandma minus Šoti stsenarist Steven Moffati mõte : “People assume that time is a strict progression of cause to effect, but *actually* from a non-linear, non-subjective viewpoint - it's more like a big ball of wibbly wobbly... time-y wimey... stuff.”

Selle lavastuse tekst oli nii mitmetahuline, nii kaugeleulatuv, et ma tahaks seda veelkord kuulata.
Ma ei mäleta küll kes, aga keegi ütles, et lõpuks oleme me kõik toatemperatuuril. Koju sõites mõtlesin, et sellest lavastusest lähtudes on tegemist maha jahtumisega, et see, mis on kuum, on mingi aja möödudes "toatemperauuril". Et kõik jahtub.
Nädal hiljem, kui ma vaatasin uuesti "... raba", sain ma aru, et tegelikult võib see tähendada ka ülessulamist. Tulemus on küll sama -
"toatemperatuur", kuid kogemus täiesti erinev.

Head ööd.