Friday, October 13, 2017

Il pleure dans mon coeur...

"Minu vana daam"
Pärnu Endlas
12. oktoobril

Terve tee Pärnusse sadas vihma. Lõputuna näivat halli sügisvihma.

"Minu vana daam" tuli minu juurde ütleks, et isegi ootamatult. Mul oli hoopis midagi muud välja vaadatud/mõeldud, kuid siis, kui piletite ostmiseks läks, kadusid muud võimalused ja ühel hetkel vaatasin juba Endla lavastusi ning pikemalt kaalumata ostsin piletid. Selles oli samaaegselt juhuslikkus ja ettekavatsetus, soov sõita veelkord Pärnusse.

Näidendi autor on Israel Horovitz, selle tõlkis Anne Lange ja lavastas Enn Keerd. Mängisid Lii Tedre, Carmen Mikiver ja Egon Nuter. Lavastuse kunstnik Marion Undusk.

Mulle ja mu emale väga meeldis selle näidendi tekst, ilmselgelt oli tegu väga hea tõlkega. Selles oli südamest südamesse kõnelusi, selginemisi ning sõnaselget sarkasmi, mis vahel annab hoogu ja vahel peatab su endasse vaatama.
Üllatavalt palju oli kasutatud prantsusekeelseid fraase, mis ilmestasid nii loomulikult naiste (ema-tütre) juttu, andsid edasi meeleolu, hoidsid kuulajaid omamoodi "õigel lainel". Teist poolt ookeani Pariisi saabunud Egon Nuteri mängitud Mathias, kes tagasihoidliku keeleoskusega ameeriklasena oskas paremal juhul vaid mõnda prantsusekeelset sõna, oli samavõrd loomulik ning mingit ülevõlli keerutust kõrva häirima ei jäänud.

Eraldi väärivad mainimist kostüümid. Kuna istusin teises reas, siis oli kõik otsekui peopesal.
Egon Nuteri mängitud Mathias timberlandi-stiilis saabastega üle toa kõndimas ja ma ei kahelnud sekunditki tema päritolus.
Prouad. Prouad! Võrratu Lii Tedre stiilse daamina. Hästi istuvas maitsekas kostüümis lisandiks pärlid, väga õiged prillid! ja absoluutselt õiged kingad, milliseid pariisitarid kodus kannavad. Teda vaadates meenus mulle sügava mulje jätnud Ilmar Raagi film "Eestlanna Pariisis". Jeanne Moreau ja Lii Tedre kandsid edasi teravmeelselt ja ometi nii väärikalt suurlinna daamile omaseid hoiakuid, enesekindlust, teadlikkust (olgu siis teemaks armastus, mehed või raha).
Carmen Mikiver - ma vist ei teadnudki, et ta nii ilus on. Õiged kostüümid rõhutasid nii sundimatut pariisitari elegantsi.
Ühtäkki mõtlesin, et seal ma siis istun, oma väikeses Pärnu Pariisis, elavnen prantsusekeelsete fraaside peale, otsin kuuldule tuge, kujutan ette vaadet Luxembourgi aiale...
Olemata kindel ja siiski oma kujutlust mitte takistades. Teadmata ja siiski juhuslikkuse välistades. Vaatasin (nagu alati) ka publikut. Eakamad ülekaalus. No mõni minust noorem sekka;)
See pani mind mõtlema selle lavastuse sihtgrupile, mis loo mitmekihilisusele viidates võiks olla pigem noorem keskiga. Selles on nii hästi ema-tütre suhted kui ka perekonna saladuste hoidmist ja kaotatud lapsepõlve. Kõike, mis puudutab elu elamise käigus, õigust ja kohustust, valikuid ja vabadusi. Mulle mõjusid Mathiase jutustatud lood oma emast. Pisarateni. Unustad olla naine, elad ema-režiimil; unustad olla ema ja kaotad naisena. Lõpuks ka emana. Ma tahaks öelda, et see oli Nuteril hästi mängitud, aga ei saa, sest see polnudki enam mäng, see oli päriselt (PÄRISELT) minu silme all lahti rullitud lugu. Tunded ei teki mängult ega kao samuti.
Me ei saa kunagi päris sõltumatuks oma minevikust, aga me saame lakata elamast kellegi teise katkenud elu ja võimalusi.

Ja muidugi mulle meeldis Mathiase ja Chloé armastuse lugu. Selles oli julgust rohkem kui ei midagi muud, sest kui Sa kord nii tunned, peab Sul olema julgust sellele järgneda. Vastasel juhul võid kohe Seine´i hüpata ja saada kohutava köha, nohust rääkimata. Kui nüüd järgi mõelda, siis vanuse lisandudes nõuab iga uus kohtumine kordades enam julgust kui mistahes eelmine. Ometi oli neil õnne oma õnnega mitte lõputult mängida, mitte kõigile pole seda antud. Ma jään mõtlema, mida Sina neid vaadates nägid.
Mulle aga meenus Mati Undi jutustus "Kuidas ma sind esimest korda nägin". (Kogumikust "Mattias ja Kristiina". Olen nüüd ajuti Unti lugenud.) Selles on ühte!!! lausesse kirjutatud (miks ka mitte) üks ehedamaid armastuse väljendusi (või otsusta ise) - "Täna aga läksid sa tööle hilja, täpselt kell kaks, eile õhtul me tülitsesime restoranis, tülitsesime ja tantsisime ja naersime vaheldumisi, ja öösel tülitsesime veel, ja sa magasid juba ammu, kui mina ikka veel kirjutuslaua ääres konutasin, ja hommikul käisin ma poes, ostsin süüa ja ajalehti, paar uut ajakirja, tulin bussiga tagasi, ja sina ärkasid alles siis ja me sõime ja siis me suudlesime ja ma tulin sinu juurde ja me kallistasime teineteist, ja siis sa lugesid ja nüüd läksid sa ära ja ma otsustasin sulle kirjutada, kuidas ma sind esimest korda nägin." Ilus, kas pole?

Foto NAGI's: PA111083

"Il pleure dans mon coeur.
Comme il pleut sur la ville."*

Olemata kindel ja siiski oma kujutlust mitte takistades. Teadmata ja siiski juhuslikkuse välistades. Ma ei uskunud oma silmi.
Minu "väike Pariis" jättis minuga tihedas vihmasajus hüvasti.
... ja nüüd läksid Sa ära ja ma otsustasin Sulle kirjutada, kuidas ma Sind esimest korda nägin... (sõna-sõnalt Unt)



* Paul Verlaine´i üks väga tuntud luuletus algab nende sõnadega ja mis võiks vabalt tõlgituna kõlada - mu südames on niisama nutune kui vihmasadu linna kohal.



Wednesday, October 11, 2017

Mõelda vaid...

Eile kohvikus tõstes tassi paljastus alustassil väike ümmargune lipik, millel kiri -
"Lõpuks on kõik hästi.
Ja kui ei ole, siis pole see lõpp.
Lõppude lõpuks on homme uus päev."

Foto NAGI's: P9230978

*****

Kui ei taha, et jalalt maha niidetaks, pead taipama kännule kasvada. Alati ei aita seegi, sest see siin on juba teine katsetus, esimesest tormas koer mööda sellise vilega, et kübar (daami peast) lendas kus see ja teine.
Foto NAGI's: P9230984

Homme on daamid Pärnus. Minu vana daam samuti.

*****

Friday, September 29, 2017

Kodutud mehed ehk kuidas me Ugalat maha ei põletanud.

Kui me Viljandisse jõudsime, oli sügis juba alanud.
Oli 23. september. Silma järgi otsustades küll mitte sügis, vaid minusuguste naiste suvi. Pillav ja kullane.

Foto NAGI's: P9220931

"Meeste kodu", üsna viimaseid kordi. Lavastus, mis peaks kõnetama keskealisi (mehi) ja andma suuna kätte eksinud keskealistele (meestele).
Näidendi autorid on Eduardo Galan ja Pedro Gomez.
Mängisid Ago Anderson, Indrek Sammul, Mait Malmsten ja Riho Kütsar. Mehi nahutas ja kutsus korrale naishääl - Jaana Kena.

Foto NAGI's: P9220940

Olen korduvalt kogunud kokku kimbu maainimesi ja nad siis teatrisse organiseerinud. Ega see kerge ole, sest jalg, mis adra taga käib, peab sääriku asemel üheks õhtuks lakk-kinga jalga saama. Ja lipsu peab triigitud ning püksid viigitud saama. Enamjaolt on see siiski (pintsaku) pingutamist väärt.

Teatrisaal oma puna-punaste istmetega mõjus algusest peale sümpaatselt. Lava oli kujundatud keskealiste meeste eluheitlusi arvestavalt.
Vahetult enne algust istus minu kõrvale edeva dressipluusi ja teksade-tossudega noormees. Lakk-kingades maainimesed ei lasknud ennast sellest põrmugi häirida.

Esimene vaatus. Näitlejaid oli hea vaadata - nad kandsid keskealise kivikõva koormat, rääkisid, kuulasid, naersid.
Mingil hetkel ilmus mu vaimusilma Martin Alguse sulest tulnud teleseriaal "Keskea rõõmud", kus mängisid nii Riho Kütsar kui ka Ago Anderson. Paralleele tõmmates sain aru kui hea kirjutaja on Algus ja millised korraliku kloostrikooli õpilased on Eduardo ja Pedro. Ehk siis puust ja punaselt - tekst oli "Meeste kodul" tagasihoidlik, aga selle tagasihoidlikkuse mängisid suureks head näitlejad!
Mait Malmsteni lavale saabumisega tuli mulle hoobilt meelde Eesti kinokassad täitnud film "Klassikokkutulek", milles sai näha nii Mait Malmsteni kui ka Ago Andersoni. Kui minu täiesti eakohane mälu siinkohal alt ei vea, siis selle filmi loomisel oli ka Alguse käsi mängus. Laval toimuv oli siiski kuidagi mannetu ja meenutas, tead ju küll neid kaadreid, mis filmi ei kõlba, aga näidata tahaks ikka.
Oma mälestusi tuulutades jõudsin esimese vaatuse lõpuks sinnamaale, et leidsin ühisosi ja erinevusi "Meeste kodu" ja pea aasta tagasi Endlas nähtud "Testosterooni" vahel. (Viimases astus üles Ago Anderson.) Mõtlesin nende näidendite autorite peale, millest siis esimese autoriteks kaks hispaanlast ja teise autoriks eelmiste eakaaslane poolakas Andrzej Saramonowicz. Kahe tugeva katoliikliku maa autorid. Andrzej Saramonowicz ei karda kiriku vande alla sattumist ja tulistab põrgu piinadele mõtlemata. "Testosterooni" vaataja saab tunda teatri seinte vahel otsekui liiga korraliku käitumise eest määratud šokivangistust. Tõsi - "Testosterooni" ma uuesti ei vaataks/kuulaks. Kõik, mis ma sellega öelda tahan on see, et antud teema seljas üritavad paljud liugu lasta ning lihtne on ennast pidada inimlooma elutsükli erinevate etappide eksperdiks.
Vaheajal kuulasin muljeid ja olin omamoodi üllatunud, et need, kes olid näinud "Testosterooni", pidasid seda oluliselt paremaks "Meeste kodust".
Esmalt turvalisena näivad paksu-kiilaka-keskealise naljad ei mõju isegi siis, kui Ago Anderson dressipüksid kurgu alla tõstab. Kusjuures seda ütlesid mulle minu noored kaaslased ja mitte mõni madala valulävega küps keskealine.

Teise vaatuse alguseks selgus, et edeva dressikaga kutt (kes terve esimese vaatuse mu kõrval niheles) oli kadunud ja kolm järgmistel kohtadel istunud teatrikülastajat ühes võtnud. Loomulik kadu. Või siis ka mitte.
Elu hoogustus märgatavalt, kui kõik neli meest korraga lavale tulid (esimeses vaatuses saime näha näitlejaid kahekaupa). Teist vaatust kirjutades oli inspiratsioon juba märksa käega katsutavam, mäng oli alanud, aga mõnegi vaataja jaoks liiga hilja.

Mulle väga meeldib Indrek Sammul. Mitmel moel. Mitmekülgne. Olen teda näinud väga erinevates rollides ja vaatan ka pisteliselt seriaali-Erikut lõputuna näivas telenovelas "Pilvede all", mis sellest, et stsenaristi sulg on tönts ja mõte juba teab mitmendat aastat hangunud.
Mulle meeldib Riho Kütsar. Mitmetahuline. Mitmel korral nähtud häid rolle mängimas.
Mulle meeldib Mait Malmsten. Mitmeti. Mitmeluine. Omajagu nähtud.
Mulle meeldib Ago Anderson. Mugavustsoonis. Üksluine. Mulle meeldiks veel rohkem, kui (need dressipüksid nüüd varna riputataks ja) üks mõttega lavastaja näeks ning annaks mulle kui lihtsale vaatajale ka näha täiesti teistsugust Ago Andersoni. Keskiga nõuab uusi väljakutseid mitte sissetallatud ja teiste poolt omaks tehtud kõnniradu. No elame, näeme.
Keskealisust ilmestab üks mõni aeg tagasi loetud mõte, mis oli umbes selline - Igas rosinas on viinamarja kustunud lootus saada veiniks.
Ei pea päris rosinaks kuivama, et seda mõista.

Nüüd olen oma pealkirjas viidatud kodutute meeste kohta küll kõik südamelt ära öelnud... jääb veel see põlemise lugu... Sellega oli nii, et teise vaatuse keskel, kui laval olid Malmsten ja Anderson, tuuseldati nii korralikult ringi, et üks maas vedelenud riideese lennutati lava servas olnud prožektori ette, aga nii õnnetult, et tekkinud kuumuses materjal kärssama/sulama/põlema hakkas. Suits tõusis joonena üles. Malmsten seisis näoga publiku poole (tema selja taga ärevust tekitav sündmuspaik) ja Anderson oli natuke eemal. Saal hakkas sumisema ja kõvemad hõiked katkestasid etenduse. Malmsten päästis olukorra enne leegi lahvatamist, personalist keegi eemaldas kärssava riidetüki lavalt. Etendus oli katkestatud. Jah, kõik jätkus õige pea, lisandusid ilmselgelt mõned repliigid, millel polnud mingit pistmist algmatejaliga, ning ma imetlesin südamest näitlejate oskust astuda piirist üle, olla siin ja olla seal.

Viljandis juhtub.
See ei ole kaugeltki mitte esimene kord, kui Ugala täiendavat närvikõdi pakub.

Foto NAGI's: P9220932

Ps. Renoveeritud Ugalas olin esmakordselt.
Ringil ümber teatrimaja jäi silma, et välisvoodri tellised erinesid oma toonilt üksteisest moodustades suurel pinnal juhuslikke laike. Sirged jooned olid asendatud rustikaalse sinka-vinkaga.
Fuajees kesksel kohal laiutavad istumisalused oli kaetud nahaga, üsna lodevalt, pingutamata.
Aga muidu on kõik nagu peab - tiik on ja purskkaev ja maja täis emotsioone.

Monday, September 4, 2017

Sulnid suudlused ristatud mõõkade all.

22. august 2017
Draamateatris
"Armunud Shakespeare"
Lavastaja Georg Malvius, Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi adapteering (Lee Hall).

Valisin juba ammu selle lavastuse välja. Kuupäev sobis otsekui valatud - minu tütre 16. sünnipäev.
Olgu öeldud, et mu tütrele lavastus väga meeldis - see oli mänguline, temperamentne, kaasahaarav, lennukas, ilus... Mina ja minu eakaaslased (või miks mitte öelda heakaaslased?) jäime pisut teisele arvamusele.
Tõde väärtustades ütlen kohe hakatuseks, et ilus oli lavastus tõepoolest ja ilusaks tegid selle inimesed ja kostüümid. Väga ilusad kostüümid. Õnnestunud, hoole ja armastusega tehtud.

Mulle tundub, et see algmaterjal oli liiga mahukas, liiga tuline, liiga "välja mõeldud", liiga hollivuudilik, liiga väänatud, liiga, liiga, liiga...
Ma pelgan kõike, mis on põhjendamatult üle võlli. Siin ei põhjendanud keegi. Siin liiguti mängleva kergusega uuele teemale, uuele - ilma, et vana oleks selgeks mõeldud-öeldud.
Pelgan lavastusi, mille vorm on kordades tugevan kui sisu. Et siis kui olen unustanud näitleja, tema kohalolu, käeviipe, silmad ja sõnad, ei jää järgi midagi. Ei ühtki tuntavat tunnet. Mõtlemata mõtet. Ei midagi hingega katsutavat, silmaga mõõdetavat, häälega järgi aimatavat. Tühjus, ei muud.
Selles lavastuses oli ju ometi kõike - jah, kõike liiga palju. Pali täis vahust pesuvett, millega visati minema muidu täiesti elujõuline titt, kes oleks võinud mõnes teises lavaloos sirguda vaatajate ees igati ponksiks poisiks või siredaks tüdrukuks.

Näitlejad. Peaosalised Piret Krumm ja Karmo Nigula. Suur töö tehtud, nautisid nad laval olemist, laotasid minu ette oma usu, veendumuse ja heitlused. See oli kahtlemata väärt iga hingetõmmet, pöördumist, kontakti. Nad jäid ellu selles tormises tegevustikus, nad jooksid kaasa selle loo tempoga ehkki ma kahtlen, kas näitelava peab meenutama mulle vormelirada, kus pärjatakse neid, kes kiirema ringi teevad.
Oma rollilahendustega jäid mulle veel silma Ülle Kaljuste, kelles on olemas need alati toimivad algosakesed, ole vaid kohal ja vaata-kuula. Ning Christopher Rajaveer, kelle noorus annab loota ja arvata sisukat teatritööd.

Kniks, kraaps ja ekstra sügav kummardus lähevad seekord Indrek Sammulile. Temas on tuntav kindlameelsus, mingi emotsionaalne täpsus, katkematu püsivus. Ja muidugi täiesti erakordne mõõgavõitlus - vaevalt olen midagi sellist nii lähedalt näinud. See oli pööraselt nauditav ja seikluslik, samas hirmutavgi. See oli midagi unustamatut. Braavo!

Sügav kummardus ja lilled.
Toodi lilli...
Lilli kunsti vankumatule altarile.
Lõikelilled tekitavad minus alati kimbatust, need on ju lilled, mis on juurelt lõigatud.

Foto NAGI's: muinasjutt
Draamateatri lehelt näpatu.

Kavalehes ära toodud intervjuus ütleb lavastaja Malvius, et materjali näol on tegemist otsekui hea šampanjaga... ma siiski arvan, et pigem on see üks magus ja mulline... ütleme Asti Spumante.




Monday, August 21, 2017

Rita rätt.

Mõte liikus teo kiirusel kuni taipamiseni, et on tagumine aeg rätik varrastele võtta.
Mohäär. Õrn.
Oranž. Lõvilakk.
Ritale.

Kõik läbiproovitud mustrid.
Tõe huvides mainin siiski, et lõpp oleks võinud olla lopsakam, kuigi satsiga lõppu ei tahtnud ma mingil juhul.
Teine kord võiks proovida midagi muud.

10. augustil läksime Pärnusse. Kahekesi.
Oeh, see oli sekeldustega põimitud reis kuni õnnelikult kukkunud jalgratturi abistamiseni välja.
Rännak täis maitseelamusi, muusikat ja sügisvärvides pihlamarju. Meri ja jõgi. Jõgi ja meri.

Foto NAGI's: 20170810_135602

Tänavatel.
Sillal.
Südametes.
Millal?

Foto NAGI's: 20170810_140515

Foto NAGI's: 20170810_140619

Foto NAGI's: 20170810_140650

Õhtune tunneteparaad - Tõnis Mägi kontsert Ammende aias. Mulle meeldis. Suured puud toetamas liiliaõite küpseid toone, mahedad helid vahendamas sõnumit selget ja sirget. Mulle meeldib Mägi helikeel, paneb mind kuulama, tuletab meelde, hoiab ja kannab.

... ja kas see jääb ka püsima,
kui maailm tundub liiga lai? ... (V.Kangur)

Jääb püsima. Jääb.
Päikesekullas viimane helk.
Jääb alles. Jääb.

Foto NAGI's: 20170810_205634

Elu on ainult karussell
siis võid sõita kui kõlab kell...
Oled prii - jää hüvasti ...(A.Noormets)



Wednesday, July 26, 2017

...my way...

Kunagi ammu aastate eest kudusin ma omale ühe viskooskampsuni. See oli täiuslik ebaõnnestumine! Alates lõngast ja lõikest, lõpetades varraste ja kudumistihedusega. Kandsin seda ühe korra ja tundsin end halvasti, olin justkui ümbritsetud mingist vedelast ollusest.
Nüüd siis võtsin ennast kokku ja harutasin katastroofi üles, ostsin juurde toekama puuvillase lõnga (valgest mustani värviüleminekutega) ja kudusin selle ... võiks ehk nimetada jakiks.
Tulemus on tunduvalt tugevam, vormi hoidev ja ... toekam.

Foto NAGI's: P7240844

Foto NAGI's: P7240850

Foto NAGI's: P7240854

Kogu tõe huvides pildistasin enne suurt harutustööd oma ebaõnnestumise üles. Ilmselt hoian ennast viskoosist edaspidi eemal... või kes teab. Mulle meeldivad ja sobivad rohkem tugevamad materjalid, konkreetsemad jooned.

Foto NAGI's: P6020485

"I've lived a life that's full.
I've traveled each and ev'ry highway;
But more, much more than this,
I did it my way." Frank Sinatra laul "May way"

21.07.2017 käisime Tori kirikus C-Jam´i kuulamas.
Kirik on maitsekalt taastatud. Ilus. Väljapeetud. Elegantne. Ma räägin nii nagu olulisim oleks väline. Pole ju.

Kontsert oli ootuspärane, väikeste keerdkäikude ja piruettidega. Muusikaliselt mõjuv, emotsionaalselt ehk liiga intensiivne. Puhas ja kompromissitu kuld(kollane)!

Mulle meeldib, kui osatakse anda edasi oma nägemust, jutustada, selgitada, kui vaja ka põhjendada. C-Jam tegi seda julgelt, omakasupüüdlikult publikut raputades, jumalavallatult hinge pugedes, ketserlikult kaasa viies.

Sel õhtul muusika kõneles minuga ja mina sain aru.

Parafraseerides viimast pillipala :

"You did it your way:"

Foto NAGI's: 20170721_201844

Selle pildil hoian üleval Tori kiriku kõrgeid müüre. On hea tunne, kui sul on kindel seljatagune.

Foto NAGI's: 20170721_185300

Enne kontserti jõudsin läbi tuhiseda ka Pärnust. Nagu ikka.
Ma ei muutu.









Wednesday, July 12, 2017

Minu mere märgid.

Siidine sinine
libiseb üle.
Valged pilved
istuvad süles.

Sinine selgineb.
kahvatul pinnal.
Virvendus helgib veel
magaval linnal.

Sillerdab kaugele
viimane viiv.
Sinuni ulatub
silmapiir.

Kui sa kord tunned,
tunned mu ära.
Pilved mu sülest
lendavad ära.

Siidine sinine
kaugenev piir.
Õlgu mul katab
samet ja siid.

Foto NAGI's: sini6

Foto NAGI's: sini7

Foto NAGI's: sini2

Foto NAGI's: sini1

Foto NAGI's: sini3

Foto NAGI's: sini5

Juba aprillis venitasin ta raami. Ka esimese väljasõidu tegime aprillis.
Aga pildile jäi alles nüüd. Kaberneeme rannas.
Nagu mere laine.
Nagu mere märk.
Nii nagu peab.
Nii nagu on võimatu.

Drops Baby Alpaca Silk, rätikuks loodud.