Monday, April 9, 2018

Kevad annab.

Kevad kannab,
õnnest annab,
kuldab üle
õitesüle.
Kevad katab,
hinge matab
sama tunne
sulalumme.

Foto NAGI's: P4061686

No ega ma neid värve nüüd päris vabatahtlikult kokku ei oleks pannud. Liiga toored ja metsikud näivad mulle siiani, kuigi päiksekiirtes ehk petavad isegi ära. Ometi ma seda tegin. Nagu tehakse midagi, mis natuke piinlik, aga siiski magus; natuke häbi, aga siiski tegemata ka ei jäta.

Foto NAGI's: P4061678

Foto NAGI's: P4061676

Foto NAGI's: P4061683


Taevas on nii sinine, et mu silmad keelduvad sellega harjumast. Päike muudkui kallistab ja kallistab, ma tahaks juba edasi minna, aga ei, ta ei lase. Tuul vaid utsitab, kuklasse puhub, juustes mängib keelule vaatamata. Ikka nii iga kevad nagu otsast alates, nagu ma oleks selle kõik juba unustanud. Ikka ühtviisi armunud, ühtviisi pilku taevasse tõstes, silmad kissis ja natuke niisked. Ei nutust ei naerust, vaid tuulest ja päikesest, soojast ja külmast, valgusest ja varjust. Ikka ühtviisi armunud, põskedel õhetus, hingates niisket metsa ja maa lõhna, hõlmad lahti, õlul nii hooletult rätt... kätes soojus ja rammestus, ikka ühtviisi...
Ikka armunud.

Monika

Friday, April 6, 2018

Ülle ja Üllar ehk "...one flew east, one flew west..."*

"Lendas üle käopesa"
Rakvere teatris
24.märtsil 2018

Tugevamad pidid ju ellu jääma?
Mitte alati. Võiks isegi öelda, peaaegu mitte kunagi.

Aga mille poolest eristuvad siis tugevad nõrkadest, kui lõpuks on mõlemad surnud?
Tugevad osutavad vastupanu ja ilma võitluseta alla ei anna.

Võitlust Rakvere teatri laval saab näha küll.

***

Lavastuse tegevus toimub hullumajas. Sellises osakonnas, kus pole mitte need kõige pikema diagnoosinimekirjaga patsiendid, kelle rihmadega rahulikuks sunnitud käte-jalgade sitkeis soontes voolab ravimite kokteilis lahjendatud veri, vaid hoopis sellises osakonnas, kus peidavad end maailma raskete valikute eest lihtsakoelisemalt mõtlevad ja oh! kui kergelt manipuleeritavad patsiendid.
Kasutan nimme sõna "patsient", sest kuigi patsientidel on õigused (ning muuhulgas ka kohustused), siis vaimuraviasutuse hoolduse/hoolitsuse all muutuvad soovitused korraldusteks ning raviplaani järgimisest saab ristilöömisega päädiv kolgata tee.

Ma väga ootasin selle näidendi taaslavastamist eesti teatris ja olen Eili Neuhausi ning kogu trupi tööst vaimustuses. See on üks selline lavastus, mida tahan mitu korda vaadata.

Randle Patrick McMurphy (Üllar Saaremäe) on iiri päritolu ameeriklane, kes kõiges ja kõigega vastuollu satub. Ta on sõjaväes kõigepealt autasu ning siis sule sappa saanud ja et pääseda tülikast sunnitööst mingi järjekordse pahateo tulemusena, laseb ta ennast hullumajja panna. Ilmselt usub ta, et nagu kass, kukub ta ikka käppadele, kuid uus elu, kuidas nüüd öelda, et kahtlusi ei tekiks... murrab käpad kaunis kiiresti. Selles osas saab kogu au endale kinnise raviasutuse õde Ratched (Ülle Lichtfeldt). Karm naine, kes päris elus saamata jäänud inimliku soojuse asendab tabletiravil viibivate meeste nürimeelse allaheitlikkusega. Ma üldse ei salga, et seda oligi valus vaadata. See mängitakse sulle nii selgeks, nii pulkadeni lahti, et kokku panna ei ole sellest enam võimalik midagi peale vaikse valu.
McMurphy ei suuda ja ei taha õe brutaalseid valitsemisvõtteid taluda ning osutab vastupanu. Sama ootab ta ka teistelt patsientidelt. McMurphy lihtsustatud maailma, mida ilmselgelt valitsevad enesekindlad mehed, ei kuulu "kanakarja kambakas", väljend, mis sai mõne kuu eest meil ootamatu ühiskondliku kandepinna. McMurphy ei arvesta asjaoluga, et õde Ratched´ile kuulub hulk vahendeid, millega maha materdada vähimgi vastupanusoov. McMurphy ei tea, et õde Ratched´ile vastu ei hakata.

Juba kaugelt enne etendust polnud mingi pingutus Üllar Saaremäed ses rollis ette näha ja kujutada, aimata mängu võlu. See oli ootuspärane, aga mitte igav; ette aimatav ja siiski sütitav.
Mulle meeldis. Ka vaatamata sellele, et Saaremäe mäng pole mitte alati... no ütleme siis nii maitsekas ja nii napp nagu mulle mõelda meeldiks. Tema mäng tuuseldab vaatajat nagu kamp agulikraadesid, kes vaid pilguga võiks magus-mõrkjas aftershave´i pilves hõljuva esteedi pikali paisata. Tema mäng ajab üle äärte, keerutab ja keeb. Selles on noppeid nii idast kui läänest, see on kahtlemata köitev... isegi siis, kui ma arvan end täpselt teadvat, mis on maitsekas ja napp.

Ma ei saa lahti mõttest, et McMurphy roll on iga meesnäitleja soovide nimekirja tipus. Võibolla see nii ei ole. Tõenäoliselt see nii ei ole... Aga võiks ju olla? Proovilepanek. Üks puuri pandud eluartist, kes testib oma inimlikku poolt - võitleb, kannatab ja kaotab. Võitleb! Kannatab! Kaotab?
Õde Ratched´eid on seevastu ilukirjanduses küll ning teatrilaval saab neid näha alatasa ja kuhugi unelmate etteotsa pigem ei kvalifitseeru.

Foto NAGI's: deeper
"One Flew Over the Cuckoo's Nest" Kenneth Elton "Ken" Kesey, autori sissekandega lehelt https://www.pbagalleries.com/

Ülle Lichtfeldt on oma rollis täiesti piisav, on olemas, on kohal, on märgatud.
Margus Grosnõi mängitud sanitar haakub kenasti kogu teemaga.
Grete Jürgenson - Candy - toob meeste maailma nii elevust kui ka pattulangemist, mis päädib magusas uimas põrguleekidesse langemisega.

Aga nüüd võibolla kõige meeldejäävam lavastuse osa - kirju-mirju grupp ravile allutatud keskpärasusest kõrvale kaldunud isiksusi. Olgu öeldud, et ma väga pelgasin poolemeelsuse naeruvääristamist. Ma väga kartsin, et patsientidest saavad tobedad ja saamatud eluheidikud, keda teater mulle mingis uues võtmes või kastmes serveerida üritab. Nagu teater NO(-ma-ei-tea-mis-nalja-)number. Mu pelgus oli põhjendamatu, võisin kergendatult hingata. Lavapatsientide nägemine mõjus vabastavalt juba eos, selles ansamblimängus kuhjusid ebakindlus, sundmõtted ja -käitumine, meelepetted ning allutatus. Ma ei kartnud enam nende karakterite pärast, nad olid kindlates kätes, nad olid hoitud.
Tarmo Tagamets ja Tarvo Sõmer. Hea.
Madis Mäeorg - William - nii servale surutud, nii usaldav, nii eksinud.
Märten Matsu - Martini - kallis laps, mis nad sinuga teinud on? Kas lasteosakonnas tõesti vabu voodikohti ei olnud? Kõrvalekalle nii lihastoonuses kui ka arengus mängitakse vaatajatele epikriisi täpsusega selgeks. Täiesti omaette vaatamisväärsus.
Toomas Suuman - pealik Bromden - alustab ja lõpetab. Kannab kogu vastutuse esimesest sekundist viimsesse.
Seekord läheb kniks, kraaps ja sügav kummardus Eduard Salmistule - hr Harding - hoitult eneseirooniline, edev ja peenetundeline. Pani mind korraks uskuma kõigest vabastavasse hullumeelsusesse.

Võrratu raamatu - "Lendas üle käopesa" - vormis näidendiks Dale Wasserman.
Mida rohkem ma teatris käin, seda selgemini saan ma aru, kui tähtis on näidend, see algmaterjal, algosake. Hea näidendi peale saab võibolla üles ehitada väga hea lavastuse, mis võib päädida meeldejääva etendusega. Sõna ja tegu peavad kohtuma teatud valmisolekuastmes publikuga. Ja siis sünnib ime. Teatriime.
Seekord olin sünni tunnistajaks.

Foto NAGI's: P3291668

Ja et mitte unustada, siis erakordselt kandev aplaus minult läheb kava(lehe)le - ehk siis ma pole kunagi teatrist ära tulnud rull vetsupaberit ühes. Kui see nüüd mitte aastateks meelde ei jää, siis mis veel?

Lapsena korjasin kavad kingakarpi, kuid loobusin neist kolimiste käigus. Mõnede aastate eest alustasin uuesti. Nüüd on mul taas kingakarp, kus on igas formaadis ja kvaliteedis paberit (sekka mälestusi!!!), aga see konkreetne rull seisab uhkelt kapi peal. Veel üks näide sellest, kuidas sisu ning vormi vastuolud kimbatust tekitavad.

***

PS Olen ikka öelnud, et on häid asju, mis väärivad "pärleid ja kleiti" ehk siis eluhetki, mille sisemist suurust ilmestada välise lugupidamisega. Rakvere teater väärib igati pärleid ja kleiti, nii oli ka seekord.
Teise vaatuse ajal, kesk pingelisi sündmusi, juhtus aga, et mu pärlite kinnitus läks lahti ja rasked pärlid libisesid sülle.
Küllap tähendab see, et "Lendas üle käopesa" väärib sületäit pärleid!
Pärast intsidenti sai pärlite kinnitus kontrollitud ja see on endiselt tugev ning usaldusväärne - ei enne ega pärast pole need kuhugi kadunud.

* Lastelaulu kild raamatust "One Flew Over the Cuckoo's Nest".







Friday, March 23, 2018

SADA - kolm. Tundlikkuse kiirkursus.

On siis üldse olemas mingidki piirid, mis meid takistada võiksid? Midagi, mis takerdub jalgadesse, keerdub väädina ümber sääremarjade?

On selleks aeg või ruum?
On selleks kest või tuum?

Kõik meid tasapisi teiseks muudab,
kõik meid tasapisi uueks loob.

Kõik see aegamööda enesele
lähemale toob.


Päikeselisel laupäeval, 17. märtsil võtsin ette kaks näitust. Esmalt Tallina Kunstihoones "Eesti 100. Riik ei ole kunstiteos."

Hea kontseptsiooniga, mõtlema ärgitav, haarav, tundlik, mitmetahuline - mitmeluine.

Foto NAGI's: näitus1

Tanja Muravskaja fotod, millega esmakordselt kohtusin Tartus ja kus need mulle mingitki muljet ei avaldanud, sest ei toetanud neid paigutus ega polnud ka kaasa mõtlema suunavaid juhiseid.
Seekord olles osaks suuremas väljapanekus, moodustasid need fotod ühe olulise lõigu tervikust. Seal oli mõte ja tunne ehk siis "kest ja tuum".

Kogu näitus esitas valusaid küsimusi paiksuse, rände, reaalsustunde, hakkamasaamise, eelarvamuste ning tuhandete teiste tänapäeval nii aktuaalsete ning eluliste asjade kohta.

Foto NAGI's: näitus2

https://www.kunstihoone.ee/en/programme/the-state-is-not-a-work-of-art/ rohkem saab lugeda siit.

Teine näitus oli Adamson-Ericu majamuuseumis "Kunstiühing Pallas 100. Sünd ja taassünd." - ajatu, tundlik ja erakordselt hingestatud ekskurss minevikku.

Foto NAGI's: näitus6

Foto NAGI's: näitus7
Ülal vasakul autor Karin Luts, teised Eduard Rüga tööd.

Foto NAGI's: näitus5

Foto NAGI's: näitus4

Foto NAGI's: näitus3
Mart Pukits "Imatra kosk" 1926

Foto NAGI's: näitus8

Voldemar Vaga pliiatsijoonised Laboratooriumi tänavalt.
Minu lapsepõlve seikluste ja mängude üks tänavaid. Erakordselt päris.


*****

Tallinna Kunstihoonest veel niipalju, et eelmine näitus, mida seal vaatasin, oli "Lõhates majandust", kus olid esindatud üle maailma noored (ja väga noored kunstnikud). Nende hulgas oli ka minu lapse kaasaegse kunsti tunnis valminud töö ning samuti mitmete tema klassikaaslaste omad. Südamlikud tänud lähevad õpetaja Triinu Jürvesele!

Foto NAGI's: PB151306

Foto NAGI's: PB151259


*****









Friday, March 2, 2018

Kahe lugu.

Tähenduslik päev. Vaba riigi sünni päeva eel.
Vabariigi sünnipäeva eelõhtul mina teatris.
Pikk vahe jäi viimaste kordade vahele.

"Kahe lugu"
Pärnu Endlas
23.02.2018

Äärmiselt hoiatava sisuga lugu. Ettevaatust! Armumine võib viia nõrga südame infarktini. Võibolla ka tugeva?
Kuid kas kaalub armumise lootusrikkus üles lõpu lootusetuse?
Tunda on parem kui mitte tunda. Kui enam häid tundeid pole, on inimene valmis tundma valu - viimast kinnitust elusolekule.

Üldjoontes mulle see lugu meeldis.
Meeldis mees - Guido Kangur, kelle mängitud õpetaja oli mulle sümpaatne, parajalt intensiivne, samas õrn ja uje, mitmekülgne.
Meeldis (osalt) nainegi, Lola - Karin Tammaru, kellesse oli ehk liiga palju sisse kirjutatud lihtsakoelisust või oli see lihtsaks mängitud? Temas ei olnud mingit elukogemust, ta oli natuke liiga tühi, liiga pealiskaudne.

Autor Eduardo Galan on loonud tegelased - ühe targa ja teise rumala, ühe vana ja teise noore - liig äärmuslikena, elus on tunduvalt rohkem varjundeid, palju rohkem eripära. Samuti on kogu süžee etteaimatav, ettetuntav, ettenähtud. Ülekäte läinud jõmpsikas (Lola poeg), keda me küll kunagi ei näe, kuid kes kujundab kahe täiskasvanud inimese lugu algusest pea lõpuni, tõestab seda omal moel. Tal on õpiraskused, ta teeb poppi, tal on nuga koolis kaasas, tal on narkootikumid koolikotis ja lõpuks muutub ta vägivaldseks. Tegelikult on autoril lubatud ka midagi välja mõelda, improviseerida nii, et vaataja ei tunneks ennast justkui sotsiaaltöötaja alaealiste asjade komisjonis.

Mulle meeldivad sellised lavastused, kus on vähe tegelasi.
Kaks. Täiesti piisav. Parimad palad on olnud "Oleanna", "Julia ja Romeo". Hea duett. Veel parem kui duell.
Või üks. Ma ei mõtle sellist püstijala pingutust, kus nali omaette eesmärgiks muutub, vaid ikka näidendit ühele, lavastust ühele ning lõppeks etendust kümnetele, kes vaatavad ning kuulavad end lugematutesse lugudesse.
"Kahe lugu" täitis nii mõnegi lootuse ja ootuse. Oli ilusaid hetki nagu päris eluski.

Lavakujundus haakus kogu loodud meeleoluga. Samuti muusikaline kujundus.
Enamus tegevust toimus klassiruumis, kus kohtusid õpetaja ja ühe õpilase ema.
Armunud õpetaja kirjutab tahvlile : "Elu Lolaga on lootuse jõgi".
Tegelikult lootust ei ole. Nii nagu pole ei jõge ega lõpuks ka elu mitte.
Nii päris.
Teater on kordumatu! ent siiski kord korralt üha uuesti esile kutsutud illusioon.
Kindlasti kordumatu. End alati korrates. Ja siiski jäädes illusiooniks. Või?

Loo lõpuks on mees surnud. Kogu jutustuse etteaimatavus devalveerib lõpplahenduse.
Õõnsalt.

Mina nägin eelviimast etendust. Mul oli hea meel, et publikule meeldis, et näitlejad said lilli, et kollane roos kõlas kokku Lola kollase kleidiga. Tänul on alati mõte.

***

Järgmise hommiku plaanid sundisid mind Pärnust kiiresti lahkuma. Üksikud langevad lumehelbed tantsisklesid autotuledes. Maantee sillerdas nii nagu ma pole seda ammu näinud mõjudes ebamaiselt, isegi muinasjutuliselt. Võinuks ju arvata, et tee oli jäine, kuid autorataste all libedust ma kordagi ei tundnud. Kõrvalisemad külavaheteed olid aga mattunud lumme nii, et pisut raske oli teeserva jälgida. Mulle meeldivad pikad kojusõidud. Ja külmad ilmad. See on minu aeg.

Foto NAGI's: P6020520
Mesine maikuu õitseja - Nipponi enelas. Näib praegu nii ilmvõimatu. (mai 2017)

Monday, February 26, 2018

SADA - kaks. Ma mäletan Su mälestusi.

Mälestusi on palju. Nii palju, et kõiki neid ei jõua ma mäletada.
Ometi mäletan meeleolu, üksikuid pilte, hääli, valgust.

Ma loon omi mälestusi, mida edasi jutustada. Neis on minu nägu, minu mõtted ja minu tunded. Kõike ei suuda jagada. Kõike ei suuda endaga kanda.
Aga ma mäletan.
Oma illusioone. Oma meeleolu, nõrkust, eks tugevustki. Oma.

Minu maailm on minu nägu, aga selles on Sinu sõrmeotste muster.
Ma olen täis jälgi, mille jätsid, kui mind süles hoidsid.

24. veebruar 2018 - SADA.
Sel päeval käisin läbi kõikide oma kallite kalmud.
See oli erakordne päev, nii eriliselt külm ja päikeseküllane. Kui on olemas kingitusi, mida jagus sel päeval kõigile, siis oli see ilm. Isetu ja pillav - nii pidupäevane.

Hiiu-Rahu kalmistu

Foto NAGI's: P2231600

Rahumäe kalmistu

Foto NAGI's: P2231610

Foto NAGI's: P2231623

Foto NAGI's: P2231619

Foto NAGI's: P2231620

Pärnamäe mändide all

Foto NAGI's: P2231635

Raasiku surnuaed

Foto NAGI's: P2231638

Foto NAGI's: P2231642

Foto NAGI's: P2231646

Kose kalmistu

Foto NAGI's: P2231654

Foto NAGI's: P2231659 (2)

Foto NAGI's: P2231652
Kose kalmistu oli ainus, kus ei ole enam võimalik leida minu esiisade-emade haudu. Mälestusküünla jätsin kiviaia äärde.

Mälestuste valguses.
Taevas oli nii sinine, puutüved mustjad ning lumi, mis kattis justkui kogu ilma, oli oma pehmuses, kerguses ja kohevuses ennenägematu.

****

SADA - siia kogun oma Eestid. Eks siis kord näen, mitu neid on. Ja millised.

Monika




Saturday, February 24, 2018

SADA - üks. Eesti Minut.

Eesti Minut. 24. veebruar 2018, kell 13.00.
Juhtumisi.

Foto NAGI's: P2231626

Foto NAGI's: P2231627

Foto NAGI's: P2231628

Foto NAGI's: P2231629

Foto NAGI's: P2231630

Foto NAGI's: P2231631

Ei või iial teada, kuhu sa mingil hetkel satud. On see siis juhus?

Friday, February 16, 2018

Pilves, selginemisteta.


15. veebruar 2018
kinos Solaris, Tallinn
"Pilvede all. Neljas õde."

Käisin emaga kinos. Mulle meeldib kinos käia. Eriti just keset päeva - keegi ei pudista popkorni ega lurista mullijooki. Vähemalt mitte selle filmi ajal. Enamus vaatajatest olid ilmselgelt "Pärli" kohviku ja "Gloria" restorani kooliga ning selline mätsutamine ei tulnud kõne allagi. Nagu filmi režissöör Toomas Kirss ütles, et eesti naine eesti filmis on tavaliselt üks pussakas, aga pussakad talle ei meeldi ja tema filmis pussakaid ei ole, siis võin kinnitada - ühtki pussakat ei olnud ka saalis, ise vaatasin.

Kas nii saab, et ma räägin ainult sellest, kuidas ma kinos käisin ja ei ühtki sõna filmist? Kindlasti saab. Olen täiesti sõltumatu, minust ega minu sõnadest ei sõltu mitte millimeetritki.

Ma mõtlen päris tõsiselt, et minusugustele see film ju tehti. Olen seda seriaali pisteliselt aastaid vaadanud - oma tugitoolis kudunud, kohvitanud, kommipaberitega krõbistanud, jääkuubikuid klaasis kõlksutanud ja...ikka jälle kududes seda seriaali vaadanud.
Mulle meeldib, et seriaalist on läbi käinud nii palju häid eesti näitlejaid - Ain Lutsepp, Priit Loog, Kersti Heinloo, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Tanel Ingi, Andres Dvinjaninov, Leila Säälik, Indrek Sammul ja veel ja veel. Küllap olen neid kõiki ka teatrilaval näinud.
Seda suurem oli üllatus, kui selgus, et filmi on neist pääsenud (peale ema-tütarde) vaid Ain Lutsepp, kes paaril korral ekraanil raskelt ohkab, Guido Kangur, kes üldse ei ohka, aga midagi muud ka ei tee, ning Indrek Sammul, kes toob nii kastanid kui ka tammetõrud hävingutulest kulmukarvagi kõrvetamata välja. Jah, Sammul on see, keda vaatama jääd, kes ei tee allahindlust, kelle liigutustes ja miimikas on märke teatrikooli raskest ent tulemuslikust igapäevatööst. Sammul päästab päeva, vähemalt minu oma.
Ma mõtlesin esimesest kaadrist alates, millal kogu LUGU vallandub, millal küll ometi hakkab mu ees lahti rulluma saladustega palistatud väljamõeldis. Alles siis, kui nägin ekraanil laevalt maha astumas Merle Palmistet ja Hilja Murelit, kellel pole kogu filmis toimuvaga mitte mingit pistmist, sain aru, et mingit lugu mulle ei jutustatagi. Sest seda lugu ei ole veel olemas. See oli alles proov.
Prooviti küll eelkõige vaatajate taluvust. Justnagu lapsed proovivad, kas nende vanemad on ikka lihast ja luust inimesed või kõike andestavad taevainglid.
Muide - mina ei ole ingel. See on järgi proovitud.

Selgi korral ei saa ma kuidagi mööda vaadata kostüümidest. Mulle on pea alati meeldinud Kertu kleidid - nii helged ja naiselikud, Sirje omad samuti. Ka filmis oli suudetud seda joont hoida.
Aga Mari kitsad jakivarrukad ning liiga kitsas kitsas seelik, mis puusadelt üles kobrutab, karjub vaataja poole provintsiärinaise iseteadlikkust. Taotluslik?

No ja siis see neljas, kes tegelikult polegi neljas. Said aru? Loomulikult mitte. Aga ma ei julge ka soovitada filmi vaatama minna.
Filme, raamatuid, lugusid on sadu, kus oletatav äraantud laps on hoopis kavalpeast võõras. Soovitan siinkohal pigem näiteks filmi "Irresistible", milles Susan Sarandon ja Emily Blunt põnevuse pillikeele viimseni pingule suudavad mängida.

Viimasel ajal on tehtud palju vaatamisväärseid eesti filme. "Kertu", "Eestlanna Pariisis", "Perekonnavaled", "Polaarpoiss", "Seenelkäik", "Sangarid", "Klassikokkutulek". Igas neis on midagi, mis vähemalt ühel korral kaasa haarab, kuulama paneb, vaatama meelitab.
See film aga on nagu Titanic.
Pihtas, põhjas.

Ometi on mul hea meel, et ma selle ära vaatasin. Eelkõige seepärast, et täpi pealt nädala pärast vaatan Endlas "Kahe lugu". Karin Tammaru ja Guido Kangur. Väga ootan.

Foto NAGI's: P2141574
Veebruarikuu. Päris lapsed, päris kelgud, päris lumi ja päike. Päris (hea) tunne.

***

Täna lahkus Heli Lääts. Üks laul, mis temalt meelde on jäänud on "Lind ja laps". 1977. aastal võitis selle looga Prantsusmaa Eurovisiooni, esitaja Marie Myriam ja laul "L'oiseau et l'enfant".

"Comme un enfant aux yeux de lumière
Qui voit passer au loin les oiseaux
Comme l'oiseau bleu survolant la Terre
Vois comme le monde, le monde est beau."


Laula, oskad ju.

P*A*L*U*N