Tuesday, January 16, 2018

Sallimine.

Ma olen kõik oma kallid nüüd ära "sallinud".
See tähendab, et olen kudunud salle. Sooje alpaka salle.
Sulle ja talle.
Salle.
Meile - sallituile.


Patentkoeline. Tegemine võtab omajagu aega, kuid tulemus on rullimisvaba ehk siis sall peab ennast kaelas kenasti üleval.

Foto NAGI's: tele6

Teletorni avatud (ent siiski võrguga kaetud) vaateplatvormil. Vaadata on hea.

Foto NAGI's: tele10

Foto NAGI's: tele9

Foto NAGI's: tele8

Tasub hommikul vara minna, siis kui turistid pole veel ärganud. Uhkes üksinduses.

Foto NAGI's: tele12

Foto NAGI's: tele11

Foto NAGI's: tele13

Foto NAGI's: tele7

Justkui ilma äärel. Ainulaadne.

Foto NAGI's: tele5

Pärast - kui kindel maa taas jalge all - kohviga.

Foto NAGI's: tele4

Paremal pool pikaks venitatud parempidised silmused...
...pahemal pool kokkuhoidvad pahempidised silmused.

Foto NAGI's: tele3

Foto NAGI's: tele2

Foto NAGI's: tele1

Ja lõpuks need mereääre glasuuritud kivid!




Wednesday, January 10, 2018

Pildid näituselt.

"Pildid näituselt" - laenasin selle nime vene heliloojalt Modest Mussorgskilt. Tema klaveripalade kogu kannab sellist nime. Jumaldan klaverimuusikat. Ehk see nii jääbki, siis on ometi kuhu toetada hing, kuhu rüppe laskuda, kui seista ei ole kohta ja tugev olla ei taha. Peaaegu alati mõnele näitusele minnes või näitusel olles tuleb see mulle taas meelde - "Pildid näituselt".

Kolmekuningapäeval käisin Eduard Vilde majamuuseumis vaatamas näitust "Kohvist viidud". Soe elamus. Armastan niisama hästi kohvi, kunsti, kirjandust kui ka kohvikuid. Seal oli kõike. Kõike natuke.

Foto NAGI's: 20180106_125344

Foto NAGI's: 20180106_125519

Foto NAGI's: 20180106_131737

Fragment maalist "Tantsimas", autor Endel Kõks. Üks erakordselt süvenenud mees.

Foto NAGI's: 20180106_133041

Meie jäädvustus.
Kirjutasin selle luuletuse julgelt enam kui 25 aastat tagasi, täna võiks see olla aga nii -

Meelitad ja keelad.

Kohvi joon ja luuletan,
mõtteid sõlme keeran.
Sinu südant puudutan,
neelatan...
ja neelan
magus-mõru musta
tulist elutahet,
iga sekund tuska
suurendab me vahet.

Kohvi joon ja kordan
kuni püsib meeles,
unustada kardan
mineviku veerel.
Kohvitassi tõstes
ennast püüan veenda
silmapilgu kestes
meelitad ja keelad.

Enne teise korruse kohvikuteemalist näitust vaatasime ringi ka Vilde kortermuuseumis, kus ma viimati käisin väga-väga ammu, ilmselt lapsena. Kuigi see polnud just rikkalikult sisustatud, oli selles oma ajastu meeleolu ja huvitavaid (taas)kohtumisi.

Foto NAGI's: 20180106_125025

Mulle väga meeldis Luulik Kokamägi maal Vildest - need värvid, tehnika, sobivus interjööri.

Keskkooli ajal lugesin õhinal Vilde raamatuid. Mulle sobis nende selgus, ma pole olnud küll kunagi suurem asi ajaloohuviline, kuid tema teoste kirjeldused, olustik oli huvitav jälgida ja kaasa mõelda.
Näidenditest pean siinkohal ära märkima "Side". Kaheksakümnendate keskel nägin Ugalas selle lavastust. Peaosas oli minu mäletamist mööda Peeter Tammearu. Põnev ja karm. Meeldejääv lavastus. Kui selle veel keegi lavale tooks...

Ja küllap ei saa üle ega ümber ka "Pisuhännast".
Mäletan seda võrratut telelavastust, teatris ei ole ma kahjuks "Pisuhända" näinud. Ja ega ma ei ole eriti kindel, et selle modifitseeritud-moderniseeritud versioon mind paeluks. Tagurlane, nagu ma olen.
Telelavastusest jäi aga igaveseks meelde Piibelehe sametpintsak ja tema sokid...

Foto NAGI's: 20180106_125132

Foto NAGI's: 20180106_125104

...ja et asi aus oleks, siis palun - siin pildil on ka lugupeetud päevinäinud sokk.





Friday, December 29, 2017

Laineid ja tabusid murdes.

"Laineid murdes"
17. detsembril
Sadamateatris Tartus

Juba üsna ammu aega tagasi valisin selle lavastuse välja. Nagu valitakse kingitusi.

***

Mina tean kahte sorti kingitusi - ühed on edevad nipsasjad, mille küütlev pind katab tühja sisu ja teised on teistsugused, lausa sellised, et mitte alati ei tea kinkijagi, et ta on teinud kingituse. Mulle meeldivad need esimesed kingitused, sest nendega on lihtne - sina annad ja mina võtan, sina ütled "Palun" ja mina "Aitäh". Edasi võime minna nii nagu Hardi Volmer laulab - "Meie vahel mitte miskit erilist ei olnud...". Elu on nagu karp šokolaadikommidega - isegi kui karbil on kirjas, et need võivad sisaldada pähklite tükke ja muid allergeene, saad kõigest aimu alles siis, kui oled saanud selle TEISTsuguse kingituse ehk alles siis tunned, kuidas õhetus leegib su põskedel, kuidas neelatad sõna sõna haaval. Saad teada, et su süda on allergiline.
Mulle ikka meeldivad need esimesed kingitused. Kui nende läikiva pinna olen tehtud hooletusega ära lõhkunud ja leidnud sealt seest suure hingekergendust pakkuva tühjuse - hingan taas kergendatult. "Aitäh, Sulle."

***

Selle lavastuse aluseks on Lars von Trieri samanimeline film.
Lavastaja Tiit Palu.
Osades Marian Heinat, Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katrin Pärn, Margus Jaanovits, Piret Laurimaa, Veiko Porkanen, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Reimo Sagor, Karl Laumets.

Sadamateatris olin esimest korda. Teatrisaal oli ootamatult suur mahutades üsna/liiga palju vaatajaid. (Nummerdamata kohad tekitavad minus alati mingit ebalust, üllatust, mida ma ei taha kogeda.)
Juba enne etenduse algust (või siis algas etendus enne vaatajate saali lubamist?), oli laval Karl Laumets, kelle sõnatu rolli juurde jõuan ehk veelkord tagasi. Seal ta siis istus tõstes kivi kivi pealt ja siis jälle tagasi. Andes mõista, et kõik algas juba palju varem ja lõpp on vaid tinglik ettekujutus.

Foto NAGI's: 20171217_154337

Loo keskmes on lihtsakoeliselt mõtlev noor naine Bess (Marian Heinat) ja tema vastne abikaasa Jan (Ivo Uukkivi). Naine on noor, mees enam mitte; naine saab küll naiseks kehalt, kuid jääb vaimult lapselikult siiraks ja kannab endas (kerget) intellektipuuet, mis ei lase tal olukordi adekvaatselt hinnata. No ja mis see adekvaatsus siis üldse on? Me nagunii ei saa enamikest asjadest ühtemoodi aru. Ometi ühiskonnas (perekonnana) elades me eeldame teatud mõistmist, teatud normaalsust. Marian Heinat mängib Bessi sümpaatselt. Tema mängust on eemaldatud kõik liigne kuni jääb alles vaid hinnaline destillaat.
Jan, kes peatrauma tõttu muutub nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kaotab igasuguse kontrolli oma sõnade ning tegude üle paisates sellega oma abikaasa segadustekitavatesse valejäreldustesse. Juba ainuüksi ühe inimese tasakaalutus võinuks olla terve epopöa materjaliks saati siis veel kahe inimese oma. Jani ootamatu paranemine lavastuse lõpus mõjub küll suurejooneliselt, kuid mäng on selleks hetkeks juba kaotatud ning Bessi surm riisub viimsegi lootuse rahule.

Ma ei näinud selles algupärandis ega ka lavastaja töös suuremat empaatiat. Ja see on hea. See paneb kogu vastutuse publikule. See lugu on täpselt niisama külm ja kalk nagu kivid, mis palistavad lava ehk mängu piire. Ning nüüd jõudes tagasi Karl Laumetsa sõnatu rollini - on tema olekus ehk just kõige enam seda mõistmist ja lõpeks näib ta olevat rohkem osa publikust kui trupist. Mõistmise vahelüli, mida päris elus sageli üles ei leita.

Lavastuse tegevus toimub seitsmekümnendate Põhja-Šotimaa religioosses keskonnas, kus kogukond annab ja kogukond võtab. Jagab ja valitseb. Meil võib küll religiooni kõrvale jätta, kuid ühiseid jooni saarte eluga Eestis leiab otsimatagi. Siinkohal tõmbasin tugevaid paralleele Ilmar Raagi filmiga "Kertu".

See on taas kord teater edasijõudnutele, mis esitab ebamugava küsimuse eelkõige mõistmise ja empaatia pinnalt.
Õigustatult sai "Laineid murdes" parimaks draamalavastuseks Vanemuises 2017. aastal ja Marian Heinat parimaks naisnäitlejaks.

***

Tegelikult oli minu poolt ennatlik arvata, et murduvad peale lainete ka tabud. Viimased murduvad viimastena.


PS Sadamateater on väljast ilusam kui seest. Teatrist välja tulles oled vastamisi jõega - eemalt paistavad sillad ning tänavalaternate jahe valgus helkleb jõe tasases voolus. Ilus ja karge.
Mul oli kindel teadmine, et seda lavastust peavad mu lapsed nägema, nägidki ja said sellest oma annuse maailma erinevustest. Seda lavastust võiksidki vaadata noored ja vanad ning keskpärasusse takerdunud keskealised nagu mina.

Sunday, December 24, 2017

Kingitus.


Jälle raamat! Jälle sokid!
Jõuluvana nina topib
minu ellu pidevalt.
Konstateerin kibedalt.

Isegi kui juba magan
kolistab mu ukse taga.
Läbi tuisu, läbi lume,
igal aastal jälle tuleb.

Aga seekord - püha vägi!
Jõulutaat mind läbi nägi,
kodus ootab kuuse all
armas pehme kootud sall.

Need jõulud on erilised.
Tooni võrra uudishimulikumad, rikkamad.

Paneme tähekese kuuse otsa ja piparkoogi kõhtu. Siis raamatu riiulisse ja sokid sahtlisse. Kuulame ja kuulatame tulekuid ning minekuid; aja katkematut kulgu, tasast voolu.

Foto NAGI's: PC221408

Foto NAGI's: PC221398

Foto NAGI's: PC221410

Foto NAGI's: PC221415

Sall kaela... ja müts pähe. Armastus võib oodata ka talveõhtu tähistaeva all.
Tõenäoliselt ootabki...


Tuesday, December 19, 2017

Peaaegu... iga okas loeb.

"Peaaegu armastus"
Pärnu Endlas 9. detsembril.

Nii ilusat ilma pole Pärnu mulle ammu pakkunud. Ilma naljata.
Ei piiskagi. Ei ainsatki pisarat. Vaid mere poolt puhuv lõikav tuul mütsi alt välja jäänud juuksetukka armutult sasimas. See tunne, et kuskil sügaval sees on soe, kõigutamatult soe ja hea, olgu siis väljas kui tahes külm, on kulda väärt.

Lavastus oli täis üllatusi, tempokas, fantaasiarikas ja mõtlema ärgitav. See koosnes kaheksast loost, mida ühendas refräänina kestma jääv igatsus armastust kogeda. Mulle väga meeldis lugude vaheldumine, need olid küll lühidad, kuid samas täiesti küllaldased. Lood olid kohati mõistu kõneldud, allegoorilised, samas siirad ja otse südamest (südamesse).

Mängisid Kati Ong, Liis ja Sten Karpov ning Lauri Mäesepp. Aitäh, oli tore vaadata.

Minu jaoks kõige huvitavamaid rolle täitis Kati Ong. See oli niisama mitmekesine kui ka loost loosse korduvalt õrn ja naiselik. Õrn ja hell. Isegi viimases mängus, kus naiselik alge oli sügavale motomehe (naise?) turvalise kostüümi alla peitu pandud.

Foto NAGI's: peaaegu armastus
Äge tüdruk, selline lihvimata teemant. Endla kodulehelt.

Mulle väga meeldisid kostüümid - kõik need tutimütsid ja joped - näitlejad olid parajateks kubujussideks riietatud. Talv, mis muud.

Kavaleht oli seekord meeldivalt loetav ning kuna lavastuse tegevustik toimub karges põhjamaises looduses, kus helklev öötaevas kutsub end vaatama, siis antakse ülevaade virmalistest, nendega seotud müütidest ja uskumustest. Ning armastusest ja sellega seotud samuti müütidest ja uskumustest. Osa tekstist moodustavad lavastusega seotud isikute vastused küsimusele, mis on armastus. Enamik neist on mulle täiesti arusaadav keerutamine tunnete ümber... kuni Liis Karpovi sõnadeni. Need algavad nii : "Meditsiinikoolis õpetati..." Mitu lauset pühendab ta keemilistele protsessidele ja hormonaalsetele muutustele ning inimkeha lahkamine lõppeb sõnadega : "Eks me kehad ise otsusta, kellesse me armume ja keda armastame.". Kuidas palun? Nende sõnadega nõustumine näikse olevat nagu alla andmine, nagu alla kukkumine, nagu alt vedamine. Taevale tänu, lavastus meditsiinikooli teooriat ei toeta. Lavastus puhub tunded lõkkele, annab talveõhtus sooja ja jätab alles õhkõrna lootusekiire.

Foto NAGI's: lava
Õhuline. Endla kodulehelt.

Maitsekas lavakujunduses kasutati nägusalt raamitud erineva tihedusega õhku.
Loomeprotsess võis aset leida umbes nii : "Mis meil siin siis on? Ahah, kuus... ei kahkesa servamata lauda...Nojah, sellest peaks piisama." Ja oh seda teatriimet! Piisabki! See vähene ja õhuline toimis ning toetas jutustatud lugusid. Ometi paneb mind ikka vahel imestama see mitte millestki millegi tegemine. Aga et on jõuluaeg, siis on paslik meenutada, et inimsilmale nähtamatu loeb...

***

Ma pole väga ammu teatrist nii rõõmsa tujuga ära tulnud.
Minu meeleolu ei suutnud kõigutada ei Juss Piho maalinäitus ega "Reserveeritud"-kirjaga kohvikuuks. Ei talveunest äratatud "Siil" ega tema nõelteravad okkad - pileteid ostes polnud mul sellest kõigest õrna aimugi. Ausõna - järgmisel hommikul olid kõik okkad oma õigetel kohtadel tagasi.

PS Jõulupühal lähen kuulama kontserti Pärnu kontserdimajja ja ühtlasi vaatan, kas kuusk teatri ees ikka on püsti... sel teatripäeval oli ta kahtlaselt jõe poole kiivas.

Friday, December 1, 2017

Peaaegu armastus.

1. detsember - peaaegu talv, peaaegu jõulud, peaaegu armastus...
"Peaaegu armastus" peaaegu nädala pärast.

Foto NAGI's: pascal1
Warmer than ever. Pascal Campion

***
Kedagi ei armasta,
kedagi ei vihka.
Juba mitu päeva
sajab külma vihma.

Seisan paljajalu
kuni hakkab soe,
Sinu juuresolek
midagi ei loe.

Silme ees on pildid
nagu mosaiik.
Pole kaotust, võite.
Kõik on kokku viik.

Tunnen, kuidas poed
mu vihmamärja nahka.
Midagi ei julge
juurde enam tahta.

Vihmavees saab puhtaks
juba tehtud tegu.
Kahetsus ja lootus,
magus-mõru segu.

Tuhat korda mõeldut
lõpuks öelda tihkan:
"Juba mitu päeva
armastan ja ihkan."
***

Foto NAGI's: pascal2
River walk benches, Strasbourg, sometime ago. Pascal Campion

Millestki pead Sa ju unistama. Ma mõtlen, ka siis, kui oled kõik selle kätte saanud. Endaks loonud, teises avastanud.

Mulle meeldivad reedesed tööpäevad - kohv on maitsvam, tuju on parem... Aknalaual teeb säntpoolia viimase katse õitsele puhkeda. Akna taga sajab lund... ei, vihma... ei, ikka lund. Või midagi vahepealset.


Foto NAGI's: pascal3
Warmer than ever. Pascal Campion

Võrratu prantsuse päritolu kunstnik Pascal Campion on siin minu mõtteid ellu joonistanud. Olen neist haaratud. Mind võlub tema viis näidata valgust, jutustada lugu, laskuda dialoogi ja siis tõusta kõrgemale, kui ei kunagi varem.

http://pascalcampion.blogspot.com/







Friday, November 17, 2017

...ümber kõle sügistuule naer...

...kasvab varjude siluett,
ümber kõle sügistuule naer...
On Jaak Joala "Virmalistega" kuulsaks laulnud.

Foto NAGI's: PB151210

Eile, 16. novembril Pirital. Meeltu tuul, kajakad, lained ja teele lendavad külmad soolased pritsmed.

Foto NAGI's: PB151223

Foto NAGI's: PB151231

Nii muutlik taevas.

Foto NAGI's: PB151234

Foto NAGI's: PB151247

Foto NAGI's: PB151250

Foto NAGI's: PB151251

Foto NAGI's: PB151257

Palju vähem on Joala repertuaarist kuulsust kogunud Arderi sõnadele Rannapi kirjutatud laul "Torm", mis mind isiklikult küll paelub, puudutab ja veenab.
Tormi peab ise vaatama, kogema. Nagu üks huvitav inimene kord mulle ütles, tuuletu ilm on täiesti mõttetu ilm.

... torm on kõige huvitavam tunne. Väsitav, aga edasiviiv; raputav, aga viljakas.

Kui oma igapäeva halli kulgemise keskel on lõpuks loigus elamise tunne, siis aitab mere äärde minek.
Kui veab, on torm.
Kui veab, leiad sügistuule naeru.
Kui veab, pole miski enam päris endine.
Kui veab, oled ikka veel elus.