Wednesday, July 12, 2017

Minu mere märgid.

Siidine sinine
libiseb üle.
Valged pilved
istuvad süles.

Sinine selgineb.
kahvatul pinnal.
Virvendus helgib veel
magaval linnal.

Sillerdab kaugele
viimane viiv.
Sinuni ulatub
silmapiir.

Kui sa kord tunned,
tunned mu ära.
Pilved mu sülest
lendavad ära.

Siidine sinine
kaugenev piir.
Õlgu mul katab
samet ja siid.

Foto NAGI's: sini6

Foto NAGI's: sini7

Foto NAGI's: sini2

Foto NAGI's: sini1

Foto NAGI's: sini3

Foto NAGI's: sini5

Juba aprillis venitasin ta raami. Ka esimese väljasõidu tegime aprillis.
Aga pildile jäi alles nüüd. Kaberneeme rannas.
Nagu mere laine.
Nagu mere märk.
Nii nagu peab.
Nii nagu on võimatu.

Drops Baby Alpaca Silk, rätikuks loodud.

Monday, July 10, 2017

"Täna on täna ja forever on forever"

Minu pealkiri on laenatud.
Laename ju sageli teiste mõtteid, öeldut, nägemust. Eriti siis, kui endal midagi öelda ei ole. Kui mõelda ei ole. Kui näha ei saa. Kaugemale mitte.

Minu pealkiri on laenatud Margus Karu raamatult.

29.06.2017
Rehe küünis
"Grace ja Glorie"

Osades Ülle Kaljuste ja Hilje Murel. Lavastaja Vilja Nyholm-Palm.

See oli väga hea lavastus, ükskõik kui banaalselt see ka kõlab. Teises olukorras oleksin vaadanud seda musta huumoriga pingestatud näitemängu... mul ei ole tegelikult sõnu.

Me sünnime siia maailma üksinda. Me sureme üksinda. Sageli mahuvad vahepeale aastad täis sotsiaalset üksindust.
Depressioon ei ole paha tuju nagu autist ei ole halvasti kasvatatud laps.

Juuni tõi valu. Nüüd on kõik, mis oli enne seda, ja kõik, mis tuleb pärast, erinevad. Ma mõtlen neist aegadest erinevalt.
Hüvasti, Karl Joonas ja Margus.

Foto NAGI's: P6030863



Monday, June 5, 2017

Tagurpidi tallatud tee.

Henrik Ibseni "Hedda Gabler"
Tartu
Vanemuise väikeses majas
28.05.2017

Sirelid õitsesid üle õuede, üle tänavate, lastes tuulel seda üdini naiselikku aroomi kanda kaugemalegi kui vaid tagahoovist ette aeda.

Foto NAGI's: P5260813

Pettumused on suure ootuse vallaslapsed. Neetud veel peale kauba.

Hedda Gabler - Piret Laurimaa. Täielik õnnestumine. Minu jaoks. Põhjendatud, edasiviiv. Ilus.
Hedda - kindrali tütar. Programmeeritud käituma.
Hedda - mänguliselt ja nii kergelt manipuleerimas inimestega. Oleks ta vaid osanud ka reeglitega niisama osavalt ümber käia! oleks viimane püstolipauk olemata jäänud. Ometi olid ühiskonna kangestunud reeglid sedavõrd tähtsad, et Hedda ei saanud deserteeruda, ei saanud valmistada pettumust ennekõike iseendale.
Mulle meeldis see, kuidas Hedda seistes küljega vaatajate poole ja käsi selja taga hoides, võttis ühe roosi teise järel ja need siis puruks rebis. Selles oli võimas sümbol - teha midagi lõplikku, ise sellele pilkugi heitmata, manipuleerimise magus mäng. Kui me naljaviluks tapame, siis ometi ei sure ju keegi naljaviluks?

Jörgen Tesman - Karol Kuntsel.
Viimati nägin teda kuu aega tagasi "Arkaadias" ja võin öelda, et see oli tubli töö. Kuid näitlemise kohta "töö" öelda pole suurem asi tunnustus. Nüüd nägin midagi, mis sobis ja sobitus palju veenvamalt. Süttis ja põles. Oli vaadata hea.
Ma ei saanud lahti mõttest, kuidas armastada Tesmanit, seda väikest Jörgenit, seda illi-kukut. Samal ajal kui sa tahad armastada meest, kes püsiks elus metsikus looduses (loe RMK hooldatud park-metsas) kauem kui kaks tundi, keda sääsed kohe nahka ei pista ja parmud pessa oma lastele mängida ei vii.
Ma ei saanud lahti ka mõttest, et just see juhtubki, kui poissi kasvatavad naised. Tädikesed.

Juliana Tesman - Külliki Saldre. Jörgen Tesmani tädi. Jörgeni A ja O.

Berte, teenijanna - Ene Järvis. Meeldiv koloriit. Kusjuures ma mäletan Järvist umbes 35 aasta eest Noorsooteatris mängimas Malviinat ja ta oli uiskudel ma arvan, et kogu etenduse. Ta tundus mulle maailma kõige ilusama olevusena.

Assessor Brack - Jüri Lumiste. Kohtu kaasistujana oli tegemist kogenud nutika mehega, kes oli ehk ainsana Heddale vääriline vastane ja kuigi unistas ta enamastki, siis vastaseks ta jäigi. Küllalt sümpaatselt oma tõusude ja mõõnadega esitatud.

Thea Elvsted - Maria Annus. Habras ent vankumatu. Temas oli midagi väga õrna võibolla isegi ilusat, kuigi seda millegagi ei rõhutatud. Tema isetu hoolimine vastandus nii kütkestavalt Hedda plahvatusohtlikule loomusele.
Kui Eilert toore jõuga Thea endast eemale tõukas, arvestades Maria Annuse olematut kaalu, siis lausa minema viskas, oli seda ehmatavalt valus vaadata. Minu jaoks oli kogu lavastuse kulminatsioon Thea ahastavas arusaamises, selgusele jõudmises, edasi polnud miski enam päris endine. Thea talumatut hingevalu ei ole võimalik võrrelda füüsilisega, mida ehk pehmendas kohev kleit. Tema klaasist maailm oli liiga läbipaistev ja puhas, et pakkuda Eilertile avastamisrõõmu ja -kirge. Tema klaasist maailm ei olnud kindlus, mis peatanuks kindrali tütre, pigem äratas see Heddas soovi lõhkuda ja purustada.
"So you think you can stone me and spit in my eye,
So you think you can love me and leave me to die." (Freddie Mercury) Need sõnad meenusid mulle hoobilt, kui Eilert raputas maha endalt Thea kleepja hoolitsuse ja järeleandmatu soovi meeldida. Pärast seda enam Thead ei olnud.

Eilert Lövborg - Margus Prangel. Tahumatu ja andekas, siiras ja purustav, ligitõmbav ja eemaletõukav. Hästi mängitud roll.
Mingil põhjusel ilmus mu silme ette taas paarikümne aasta eest Endlas nähtud Aare Laanemetsa mängitud Gösta lavastusest "Gösta Berlingi saaga". Kas on Eilertis ja Göstas siis midagi sarnast? Võibolla... Võibolla on "Gösta Berlingi saagast" olemas salvestus ja seda kunagi ka näidatakse. Seda ma ootan.

Eraldi väärib äramärkimist Vanemuise väikese maja hõrk juugendlik ehedus. Seda peab ise vaatama - selle väljapeetud ilu, maitsekat koloriiti ja harmooniat.
Samuti jäid silma kostüümid. Alustades hästi valitud kangastest ja lõigetest kuni õnnestunud teostuseni. Hunnitu silmailu!
Samas jäi mulle mõistetamatuks muusikaline kujundus. Ei kõnetanud, ei haakunud.

Foto NAGI's: P5250484

Suurepärane lavastus näitas elu võimatust ja võimetust ellu jääda.
Armastus Eilerti vastu oli tappev. Algusest peale. Armastus, mis polnud muud kui ettemääratud illusioon.
Hedda ei otsinud lahendusi. Ta ei koormanud ennast võltsi valikuvabadusega.
Hedda - kohtumõistja, andeksandja, piinaja.

Tuba läks külmaks.
Lahti jäi uks.
Sina mu murdsid
pimedaks jalutuks.

Suured ootused sünnitavad igal ajal ainult pettumusi.
Tartu oli seekord mõtlemise koht.
Ja alati ei ole need mõtted ei head ega kerged. Öeldagu siis mis tahes.

****

Esimisel pildil on minu koduaia sirelid (ja kahjuks mitte Tartu omad), pildistatud mitme aasta eest. Praegu on minu omad alles avanemata. Juuni...



Friday, May 26, 2017

Valgus, mis valgub üle mu tahte.

Kas tõesti lootus sureb viimasena, kui suurim neist on armastus?

Foto NAGI's: P5260806

Foto NAGI's: P5260810

26. mai 2016

Wednesday, May 24, 2017

(K)õige aeg.

Luba ma kastan peenar peenra järel. Õhtul, kui päikesekiired kustuvad metsa taha, kui palavus järgi annab ja sääsed mu ümber tantsu löövad. Õhk täitub hilisõhtuste häältega, mis kannavad mitte ainuüksi hellaks tegevat salapära, vaid ka harjumuspäratut, metsikut või isegi kangekaelset elus püsimise võimu.
Maa on kuiv, iga liigutus paneb selle tolmama, ma seisan peenarde vahel ja vaatan, kuidas vesi voolab üle. Maa pole valmis. Kulub aega ja vett enne, kui muld murdub ja märgub. Mulle meeldib niiske mulla lõhn õhtul neis viimastes päikesekiirtes.
Nii kulub tunde. Ma kastan ja ma näen, kuidas tasapisi janu kustub, kuidas veepiisad pärlendavad lehtedel, õitel, kuidas need aeglaselt mööda vart alla vajuvad, et siis mullas kaduda. Iga üksik piisk võetakse tänuga vastu, see annab palsamina leevendust.
Ma seisan omade keskel.
Mullast oled sa võetud... kui mind võeti, jäi sinna veel midagi maha, sest pean ikka ja jälle oma käed mullaseks tegema tahtmata neid siis kohe pesema joosta. Mullas on elu ja järjepidevus.
Muld on järjekindel oma armastuses.

Foto NAGI's: P5200419

Foto NAGI's: P5170379

Ühel päeval selline ja juba järgmisel... avatud õis.

Foto NAGI's: P5180386

Foto NAGI's: P5200428

Foto NAGI's: P5200427

Pool kollast kroonlehte...

Foto NAGI's: P5200421

Foto NAGI's: P5170369

Ühel päeval selline ja juba järgmisel...

Foto NAGI's: P5180399

Foto NAGI's: P5180380

Foto NAGI's: P5180389

Foto NAGI's: P5150346

Tulp on minu lill. Kõik teavad seda.

Monika





Friday, May 19, 2017

Võrratu võrkpatent.

Patentide kudumine on aeganõudev, kuid tulemus on seda väärt. Siin on tegemist inglise patendi silmustega kootud võrkpatendiga. See on nii tehniliselt kui ka visuaalselt väga elegantne liigutus, kuidas silmusele lõng "peale visata" ja siis oma kõige šarmikamal viisil kudumist jätkata. Ühesõnaga pole tähtis, kas juustes on lokirullid ja jalas dressipüksid, kui inglise patenti koob daam. Alati daam.

Olemas on ka prantsuse patent, mida kootakse niinimetatud süvasilmustega, mis pole ei moel ei teisel sugugi elegantne. Huvitav, miks küll prantslased seekord nii lati alt läbi jooksid? Oleks eeldanud midagi palju põnevamat, mõnd keerutust või piruetti. Midagi, mis oleks ehk rohkem... burlesque.

Foto NAGI's: P3270259

Foto NAGI's: P3100139

Foto NAGI's: P5170365

Foto NAGI's: P3270262

Foto NAGI's: P5170367

Sel viimasel pildil olen justkui mina kui viimane silmus on vardalt maha kootud ja ma ei tea, mida oma eluga edasi peale hakata. (Ja kellegi jaoks on see pilt vaid koerast, kellele ei meeldi pildistamine.)



Friday, May 12, 2017

Taevaselgus.

Mul on sahtel, millesse ma kogusin ostetud teatripiletid, et siis neid südant mööda meeleoludeks lunastada. Nüüd on jäänud sinna veel viimased. Kõik teised on emotsioonide vastu vahetatud, ära kulutatud, kord mind taevani tõstnud, kord jälle mitte. Kõike on olnud.

EELviimane oli 6. mail "Mitte praegu, kallis."
Ikka Pärnus, kallis.
(Tervise Kultuurikeskuse saalis, mis oli täitsa tore koht.)

EELlugu on see, et ma olin seda lavastust juba korra näinud. Seekord vaatasin koos emaga, kes jäi väga rahule (ja Sa ei tea kui hea meel mul selle üle on!).

See on naerutav lugu, milliseid pole kunagi liiga palju. Lõputu hoogsate dialoogidega vürtsitatud situatsioonikoomika.
Teisel korral vaadates naersin ma kindlasti vähem ja see andis mulle võimaluse rohkem näha, kuulda, aduda, lähemale minna.
Jälgisin poolehoiuga Tambet Selingu, Indrek Taalmaa ja Märt Avandi tegelasi. Imeilus Ireen Kennik mõjus usutavalt, veendunult. Juta Ild meeldis mulle teisel korral palju rohkem, siiski väärinuks kapteni proua osa paremat kostüümi kui seda on hall trikotaažkleit (see pole nüüd küll kokkuhoiu koht).
Pärast etendust mõtlesin, et Arnold Crouch (Tambet Seling) oli ehk ainus, kellel oli südametunnistust ja kes ainsana pidi tasakaalustama neid kõveraid teid pidi kõndijaid. Võibolla seda polegi võimalik üksi teha? Tasakaalustada viltu vajumist.
Mulle meeldis näha selle lavastuse kergust, kokkukõlavat ansamblimängu, mis näis nii loomulik ja mänguline. Mina kui lihtne vaataja ei saa kunagi teada, millise hinnaga see saavutatakse ja ega ma tahagi, sest nii kaoks kogu võlu, teatrivõlu. See on nagu ballett, kus piruetid ja tõsted vahelduvad jumaliku kergusega, kuid katkitantsitud varbad on vaataja eest kindlalt varjul atlasskangaga kaetud iga tüdruku unistuseks olnud varvaskingades.

Peale etendust läksime läbi pargi. Oli esimene soe õhtu, vaikne ja täis nii kaua oodatud kevadet.
Taevas kustumas viimased päikesekiired õrnroosasse valguslaiku. Tead Sa siis midagi ilusamat?

Foto NAGI's: P5050326


Juhatasin ema peale etendust teater Endla kohvikusse ja läksin ise veel jõesillale, et selles nii soojas õhtus seista kesk avarust teadmisega, et ka õige asi võib juhtuda täiesti valel ajal. Et aega muuta ei saa. Et ajal saab lasta vaid minna.
Silda mööda sõitsid jalgrattad, silla alt sõitis läbi kaater kahele poole vett paisates. Ainult vesi, ei muud. Rahutu ja katkematult kulgev.
Maailm on üks veider paik, kus ebatäiuslikud inimesed üritavad luua täiuslikke suhteid. Maailm, kus sõnad, mis ei tule südamest, on kui klaaspärlid, mis veerevad tühja.
Ma ei ole ikka veel harjunud sellega, kuidas ilusatest hetkedest saavad ridamisi mälestused. Kas kunagi harjungi.

*****

Foto NAGI's: brave

Head emadepäeva!