Friday, June 15, 2018

Vale vorst.

...küllap neid õigeid vorste sai Grillfestilt, mis eelmisel nädalavahetusel paisutas Pärnus autode hulka sama kõvasti kui külaliste vöökohta.
Mina oma "piletidraamaga" sain aga osa lavastusest "Vedelvorst". Tahtmatult. Mul olid eelmüügist varakult soetatud piletid lavastusele "Ma teenindasin Inglise kuningat". Oli selleks nüüd "brexit" või lihtsalt "exitus", aga Inglismaa oli lukku pandud ja lukku tema jäigi.

Asenduslavastus
"Vedelvorst"
9. juuni
Pärnu Endla
suur saal ehk Näsnäruda taluõu

Nagu ma juba pettumusetoon hääles vigisesin, siis ei mingit "inglist" rääkimata siis kuningast. Olgu selleks siis põhjus kas tehniline tegematajätmine või muu saamatus jääb kujunenud olukorrast (Näs)näru(da) tunne, mis iseenesest on pinnapealne ja määratud ununema.

Olen kuulnud seda lavastust nimetatavat suvelavastuseks. Suvelavastus ei peaks olema sõimusõna. Aga igaks juhuks tasub ettevaatlik olla küll nagu suve ilmagagi - iial ei tea, millega ta sind üllatab - on selleks siis otse taevast alla sadavad ja viskiklaasi hästi sobituvad jääkuubikud või särki seljale kleepiv julgelt enam kui kolmekümne kraadine lõõsk. Mõlemad teevad uimaseks. Kumbki mulle ei meeldi.

Hugo Raudsepa komöödia on asetatud tänapäeva (või kuhugi selle lähedusse). Lavakujundus on kõle ja... tühi. Noor kunstnik Illimar Vihmar, kelle loomepalang ei leia ilmselgelt vähimatki kajastust lavastuse eelarveridades, alustab nii öelda "tühjalt kohalt" ja tal ei näikse muud olevat kui "tühjad pihud". Kuidas muudmoodi seletada laval haigutavat tühjust (mida palun küll mitte segamini ajada tühisusega)?
Ajuti täidab selle tühjuse kartulivõtudressides trupp, sekka üks töötunkedes laiskvorst ning pärlina paistev loomamustrilistes retuusides kaunitar. Enamjaolt mõjub tühjus, aga lihtsalt... tühjusena. Oli värvikaid hetki kui kogu trupp kogunes ühte lava nurka mängima, täites selle väikese platsi mängulusti ja meeldiva kooskõlaga, siis võis selle ümbritseva ja looga mitte haakuva kõleduse isegi unustada.
Tekst on ilmselt üsna originaalilähedane ja mõjub kaasaegsesse maailma tooduna naljakalt. Kuigi vuristades ja kiirustades läheb mingi osa kaduma, siis eraldi stiilipunkte saab Sten Karpov, kelle räppiv saaremaa mees oli kindlasti selle õhtu üks parim osa.

Omaette vaatamisväärsus on erakordselt koledaks tehtud imeilus Carmen Mikiver. Mulle ta ikka väga meeldib.
Minu jaoks esmakordselt nähtud Fatme Helge Leevald mõjub asjakohaselt, tema üles löödud maatüdrukus on oodatud tarmukust ning sihikindlust.

Sander Rebane. Peaosas. Natuke nadi. Kas peab kogu sõnalise osa ette kandma häälel, mis meenutab pulgakommist ilma jäänud kolme-aastase kisakõri stseeni oma väsinud vanematele selvekaupluse kassasabas? Tegelikult ju ei pea. Ja tegelikult võis kogu lavastust nautida küll, kui tema tegelaskuju kas magas või sõi. Ma ei näe teda mitte esimene kord ja minu arvamus ei põhine ühel üle serva ajaval rollilahendusel.

Meesnäitlejad, kes on jätnud jälje mitte üksnes kultuurilukku vaid veelgi olulisem - (nais!)vaatajate elumustrisse, on seda suutnud just tänu oma hääle mitmekülgsusele, varjunditele. Olgu selleks siis Üksküla, Ulfsak, Eskola, Hermaküla, Luik, Laanemets... seda loetelu võiks jätkata. Hääl on ühtmoodi "kõikjal" ja siiski mitte kuskil, hoomatav ja siiski mitte millegagi haaratav. Hääl ei ole mitte üksnes vahend, kellegi tükkideks lammutamiseks, vaid palju olulisem - loomiseks, kandmiseks.

Minu ema võttis etenduse kokku nii, et tehku Endla mis tahes, ikka on hea.
No selliseks tingimusteta armastuseks mina võimeline ei ole.

NB! Õige vastus märgi ristiga!

V A L E V O R S T
V E D E L V O R S T
L A I S K V O R S T
G R I L L F O R S T ...

Foto NAGI's: endla
Foto näpatud Endla kodulehelt.... kuigi on vist eriti inetu varastada nendelt, kellel endalgi midagi ei ole.



Wednesday, June 6, 2018

Déjà-vu.

Kõik tasapisi ununeb
ja lõpuks läheb meelest.
See, mis on huultel mõrune,
on mõrudam veel keelel.

See, mis on väike sõnades,
võib suureks saada hinges
ning haiget teha südames
vaid lõpuks mööda minnes.

Kõik kunagi ei kõneta
kui tahes valjul häälel.
Võid ilma sõnadeta ka
end hammustada keelde.

****

2. juunil Kohilas
Kaparock

Kõik need läbi keha tuisanud detsibellid, mis raputavad Su heaolust küllastunud ja sellega leppinud ning võidujooksus natuke väsinud "mina".
Seal ma siis mõtlesin, mis aeg on meiega teinud... ja mida kõike ta teha ei suutnud.

...kuigi tean, et ei iial lõpe piin,
petan vahel siiski iseend...

...ennast näen ja teisi,
kui näen, et jääb üks sein,
vahepeale...

"Lennelda priiks"

Lennelda priiks... päris priiks.

Foto NAGI's: P6041936

Või kui ka ei suuda end päris priiks lennelda, siis ehk õitsed end roosaks... õhetavaks.

ps Laupäeval vaatan "Valevorsti"... või "Laiskvorsti"... või oli see hoopis "Vedelvorst"?


Wednesday, May 23, 2018

Vanade aegade mälestuseks.

Vanad ajad.
Harold Pinter

16. mai 2018
Draamateater

Mängisid Hilje Murel, Kersti Heinloo ja Tiit Sukk.

Ma olen ikka mõelnud kui ühtemoodi me mäletame kohtumisi ja kui erinevalt lahkuminekuid. Kohtumise meelepatt ja lahkumise meelepett. Üks nii kerge ja sulnis ning teine otsekui raskesse pronksi valatud, õlule tõstet.

See lavastus küsib mäletamist. Ütleb, et sa tegelikult mitte midagi ei tea. Ja pole tarviski.

Foto NAGI's: P5121915
Nüüd juba tulbid on langenud koost...

Monday, May 14, 2018

Jutustatud lugu Viljandis.

"Orpheus allilmas"
5. mai 2018
Viljandi Ugalas

Ingomas Vihmar lavastas jälle Tennessee Williams´it. See on midagi sellist, millest ta nii hästi aru saab, et seda terve ilmaga jagada.
Vähemalt me usume seda. Vaatame, kuulame ja usume.

Lavastus algab nii, et sa sellest arugi ei saa. Juba on väikelinna prouad laval ja kannavad ette esmaklassilist klatši. Prouad hästi istuvates kostüümides. Kohvilonksu sekka maailma parandamas.

See on üks hinge pugev lugu, mis torgib veel nädalat hiljemgi. Armastusest, millest siis muust.
Lavastusel on ilusad tõusud ja mõõnad, meeldiv liikumine oma teravuse ja mahenemisega, kõrvetava kuumuse ja jahtumisega.
Põlemise ja kustumisega.

Lavakujundus meenutab Pärnu "Tramm nimega Iha". Aga sellest ei ole midagi.
Näitlejatööd on südamega. Näeb head koostööd ilma traagelniitideta, näeb veendumusi ja tahet, oskusi ja vilumust.

Viljandi võttis meid vastu soojalt, justkui emmates vanu sõpru. Ma ei tea, kas see oligi enam kevad. Võibolla hoopis suvi, selline meile omane.
Ilm oli nii ilus, et võttis sõnatuks. Nii jäingi...

Foto NAGI's: P5041793

Foto NAGI's: P5041795

Foto NAGI's: P5041806

Foto NAGI's: P5041813

Foto NAGI's: P5041818

Foto NAGI's: P5041824

Foto NAGI's: P5041826

Foto NAGI's: P5041829

Foto NAGI's: P5041834

Foto NAGI's: P5041835

Foto NAGI's: P5041836

Foto NAGI's: P5041843

Foto NAGI's: P5041845

Foto NAGI's: P5041850

Foto NAGI's: P5041851

Ole hoitud.

Monika



Wednesday, May 9, 2018

Granny Smith... või Granny Square...

Mõista-mõista, mis on pildil - Granny Smith või Granny Square?

Foto NAGI's: P5051869

Laulukarussell on ära vaadatud, isegi kuulatud. Eile ma mõtlesin kõiki neid vilesid, tulesid ja tossu hoomata püüdes, et ükskord võiks ju keegi minna esinema nii, et läheb lavale ja siis kustutatakse ära kõik tuled. Laulab oma loo täielikus pimeduses - kui nägemismeel on välja lülitatud, siis keskendub inimene kuulamisele. Ja tulemus? Laulmisest saab jälle laulmine ja laulust laul, mitte aga nutuselt napp kehakate ja sisutu aelemine.

Vanainimene on rääkinud.

Teie Granny Smith... või Granny Square...
a
vahet
ei
ole






Monday, May 7, 2018

Üks muinasjutt kuldsetes õites...

...ja enne veel kui kell lõi kaksteist,
kadus Prints, taskus liivakoogid.
Mis saab nüüd kaarikust, kutsareist?
Vaevalt ma enam neist hoolin...

Foto NAGI's: P5051881

Friday, May 4, 2018

Üllatajad.

Ülane! Minu aias. See pole loogiline, sest ülased tahavad hoopis teistsugust elupaika. Ometi õnnestus mul koos Raudoja sõnajalgadega saada omale aeda ka ülased. Sõnajalad jäävad küll vähese niiskuse tõttu tagasihoidlikeks, nii umbes põlveni venitavad välja, kuid sel kevadel üllatasid mind imeilusad ülased.

Foto NAGI's: P4271726

Ja mustsõstrapõõsad eputavad vastsündinud roheluses.

Foto NAGI's: P4271727

Ja õunapuu täis ootust, elutahet.

Foto NAGI's: P4271729

Ja üks kolme aasta tagune pilt, mis lubab tänagi öelda - IGA OKAS LOEB.

Foto NAGI's: lauk 011

***

ilmast ilma
üle silla
silmast silma
aga millal?

päiksekiirtes
tähevalgel
minu suudlus
sinu palgel

sõnad selged
silmast silma
kõigest lõpuks
jäime ilma

***