Thursday, November 19, 2020

Viimane õitseja.

 05.11.2020

Rakvere teatris

Selma Lagerlöf

"Charlotte Lövensköld"

Viimane õitseja. Kuldne ja kordumatu. Õnnelik õis. Keset novembrit. Kes võinuks uskuda?

Olla uhke ja ilus ja siiski nii hell, et lausa õrn ning õhetav. Keset kõike seda, mis kurvaks teeb, mis vajutab maadligi ja elada ei lase, on siiski üks oaas, toetuspunkt. Vahepeatus ruttajale, seisatus kiirustajale, mõttekoht tormakale, armuand armetule. Kõike ja rohkemgi veel keset tormi ja rahutut meelt. Kõigutab, kangutab, aga lahti ei saa. Paigale jääd. Nii see jääb.


Lavastus oli igati Selma Lagerlöfˇi vääriline. Ei mingit ülepingutatud veiderdamist. Lihtne, selge ja muinasjutuline - oma kergesti mõistetava struktuuri ning tegelastega. Õpetlik erinevate maailmade kokkupõrge ilma liigsete kõrvalsuundadeta mängitakse puust ja punaseks. Muud ma ei oodanudki.
Kostüümid saavad kõvasti kiita ning väärivad kõlavat aplausi, seevastu lavakujunduse minimalism riivab ka minu paljunäinud silmi ning jätab hinge mõne kõlava nimega teraapiat vajava sügava haava. (Pisitilluke liialdus on siinkohal täiesti välja teenitud.)

Juba päevi kummitab mind Joe Cockeri laul. Jätan selle siia...

"N'oubliez jamais.
I heard my father say
Every generation has its way
A need to disobey..."

Ole hoitud. Ära põe. Kõigest ei peagi üle saama. Mõndagi kannad kaasas ja see teeb targemaks, võib juhtuda, et ka paremaks.
Tunda... see pole ju ometi häbiasi. Tunda kaasa.
Tunda ja mitte kahetseda. Julgeda, jagada ja mitte kunagi heituda.
Ole hoitud ja armastatud.

Hoian ja armastan.
Ja ei unusta.










 


Wednesday, November 11, 2020

teiste MOODi

MOOD on minust laia kaarega mööda läinud. Alati. Mood pole mind kunagi märkama teinud.

Mood on uhke, aga alati kellegi moodi. Teiste MOODi.

Saades innustust viimaste aegade moeka lisandi taastulemisest, hakkasin ka peapaelu kuduma. Üksikult ootavatele tokkidele oli see muidugi puhas õnnistus.


 


 








































































Järgmisel pildil on järgmine peapael. Materjal sama, ühe poole muster teine. Hästi on näha kahe osa kokku heegeldamine. Topelt kudusin seetõttu, et kõrvad on inimese kallis vara ja neid tuleb soojas hoida. Roosa-lilla-tume-hele on Wool and Woollen poest Elegance 1500 poolilõng (6*).  
























































Päris esimene peale valmimist pildile ei saanudki, aga tööprotsess ja kudumisrõõm on jäädvustatud.
Roheline sügis.












































Kes talvel kõrvu soojas ei hoia, sel pole kevadel millegi külge maski riputada.
Põhja-Eesti tarkusetera(vik).


Tuesday, October 20, 2020

Soktoober.

 Ilus kuu. Soktoober. Kullane ja soe. Päikesekiirtes ja sügislehtedes.

Novita 7 Veljestä sai järgmisteks lumeinimese sokkideks nr 50.





















Viimasel kahel pildil on näha kui erinevad need sokid siis ikkagi tulid.

Parem pool! Vasak pool! Vabalt! Rivitult!


 


Monday, October 12, 2020

Roheline punases.

 Juba ammu sai jakiks vormistatud puuvillane ning siidi-puuvilla segu. Punane ja roheline. Ei luba - lubab. On - ei ole.

Kootud jämedama vardaga kui tavaliselt (nr 4). Lihtne lõige, lihtne riie, lihtne tegemine.





Tarkade mõtete linn.

Thursday, October 8, 2020

Tulesüütajad Sadamateatris.

 20.09.2020

"Härra Biedermann ja tulesüütajad"

Tartus, Sadamateatris.

Nüüd siis Tartu. Kauneim linn? Laul ei valeta.

See on vana ja vintske väikekodanlik näidend, mis nii parajateks palukesteks murtakse ja vaatajate ette heidetakse. Selles on üksjagu stiili, tuttavat olustikku, skeemitamist. See on ajast, mil tähtsad asjad olid : telefon, televiisor ja uksekell. (Viimasel ajal räägitakse, et kaasaja inimene seda viimast vigurit ei kasutagi, vaid annab sõbrale messengeris teada oma saabumisest.)

Härra Biedermann (Aivar Tommingas) ja tema abikaasa (Piret Laurimaa) koju munsterdavad end pahalased, kelle arvele võib kanda manipulatsioonid heade inimeste kallal ning linnas hirmu tekitavad süütamised. Pahalased (Riho Kütsar ja Ott Sepp) teevad oma tööd ausalt ja kompromissitult, mängus on oodatud põnevust ning heidutavat kurjust. Ott Sepp mõjub oma rollis olles parajaks timmitult intensiivselt ning tabamuses täpne. Ta tõi mulle korduvalt silme ette "Annabelle", midagi mis vääramatult läheneb ning läheb igal juhul täide. Tema ohvriks langeb hetkelist vastupanu osutav teenijanna (Merle Jalakas) ja oi, kui hästi see vaatajani mängitakse. Kuni sinnamaani mina vist lootsingi, et paha ei olegi paha ja kuri ei olegi nii... kurjusest kiivas. 

Lisaks eelmainitutele mängivad loo terviku nimel Siim Sareal ja Karl Laumets.

Kostüüm ja lavakujundus saavad kindlasti kiita, kõik on täpselt nii kui peab. Omal moel siiski üllatab mind üks väike seik. Lavastusega käib kaasa hoiatus, et laval suitsetatakse. (See pole muidugi mõista ainus selline lavastus.) Pean tunnistama, et mind see ei häiri mitte üks põrm. Mina ei ole kindlasti see, kes nähes kedagi kolm kvartalit eemal sigaretti süütamas, hakkab hingeheitvalt köhima. Ometi jään alati justkui hetkeks mõttesse - kas suitsetamine on ikka (ainus) viis näidata tegelast laval MÕTLEMAS, elu üle arutlemas, filosofeerimas? Kas pole see mitte liiga lihtne ja libe tee? Ära nüüd muidugi arva, et ma ootan järgmine kord lavale meest, kes nurka aetult nosib porgandeid ja brokolit, aga EI suitseta. Siinkohal oli lihtsalt üks mõte.

Koomale võttes võiks see lavastus olla peatükk raamatust "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi". Näha saab esmaklassilist mõjutamistehnikat nii algajatele kui ka edasijõudnutele.

Sõprus lõhnab nagu bensiin.













Foto Vanemuise kodulehelt.

Thursday, September 17, 2020

Suvesõõm.

 Minu esimene heegeldatud kleit. Maailma kõige lihtsam. Alustasin ülevalt, kujundasin kaelaaugu, käeaugud ja nii kuni lõpuni. Strateegilised kohad tehtud tihedamalt. Piltidel pole aluskleiti ja kui just peenemasse paika minekut pole, siis võib julgesti ka ilma kanda.

Materjal ostetud Lõng ja Lõngast poest. Poolilõng Elegance 750, võetud kahekordselt.

















































Täna raputab tuul akna taga, tormab ja mis sellest. Soe suvi on alles piltides ja päikesekiired kleitides.

Siia heegeldasin kollase rannaliiva ja helesinise merevee. Kõik ilusa, mida tean.




Lapiline kude - sokilõng segab värve.

 Mulle meeldivad endiselt sokilõngad, edeva kudujana teevad meeled eriti erksaks värviüleminekutega lõngad. Novita toekamate taieste hulka kuulub 7-veljestä sokilõng, millest olen kudunud kampsuni ja palju muudki. Värvivalik on rõõmustav ning 25% polüamiidi ei tee ka lõngale liiga.

Nüüd siis otsustasin seda sihtotstarbeliselt kasutada ja koon neist sokke. Säärele koon oma uut armastust - lapilist kudet. See on nagu üllatusmuna avamine - koorub aina uusi värve ja hakkab mustrit looma. Ruudukesed nagu Tetris. Minu lastel oli selline mäng ja kui nad magama läksid, siis mängisin mina - silmad unest krõllis. Või polnud see siiski nii? Kes seda enam mäletab. Onju noortel unistusi, mis iial ei täitu ja vandel mälestusi, mida eales olnud pole.



  



























Ja mis pole sugugi vähetähtis - tulevad täiesti erinevad sokid!

Kordumatus on elu suurim võlu.