Thursday, March 23, 2017

Õnne palukesed.

Kui ma mõtlen tänapäeva eesti kirjanduse peale, siis pole just ülearu palju neid kirjutajaid, kelle sõna, lause, kujundlikkus, maailmavaade mind kõnetab. Võibolla ongi asi selles, et meil on palju kirjutajaid ja nii vähe kirjanikke? On palju sõnu ja vähe mõtteid, palju öeldud ja vähe tunnetatud, palju eneseimetlust ja vähe enesekindlust; seda kindlust, mis vormib mõtte arusaadavaks, mis teeb öeldu lihtsaks ja mitte labaseks, kujundlikuks ja mitte kenitlevaks. Ma tahan palju, ma tean.

Tõnu Õnnepalu raamatuid lugedes on tunne nagu loeksin iseennast, pingutamata ja usaldades. Pöördudes ikka ja alati tagasi algusesse, jõudes lõppu ja mitte lõpetades.

21.03.2017 Eesti Draamateateris "Mäed"

Eile lubasin end kaasamõtlema viia Tõnu Õnnepalu näidendil "Mäed".

Kavalehes kirjutab Tõnu Õnnepalu kahtlusest, kas mahuvad mäed lavale. Mahuvad siis? Aga ookean? Aga inimene? Aga armastus?
Kujutlusel on suur võim inimese üle, see annab julguse tunda avarust ka väikeses ruumis, avarust endas. See annab tiivad, kuigi kukkuda näib alati lihtsam kui lennata.

"Mäed" oma kõrgete kaljunukkide ja laugjate roheliste aasadega jutustas igavesest igatsusest, olgu siis avaruse, teise inimese või armastuse järele. Mulle meeldisid "Mägede" pikad monoloogid. Näha näitleja sõnade ja liikumise kooskõla, suuri žeste ja vähest, vaevumärgatavt ilme muutust.

Tibatilluke Ester Pajusoo, kelle rollis oli nii palju (just seda otsitud!) avarust, andis mulle tunde, et võibolla juhtub kõik ikkagi põhjusega. Sa pead alati midagi ootama. Isegi siis, kui sa tead, et ei tule, ta EI tule. Punased moonid tassidel. Nii punased, et veri kahvatub selle kõrval.
Noored ja kepsakad - Liisa Saaremäel ja Christopher Rajaveer - nende mäed on alles ronimata, kõrgused kõõlumata, aga avarust juba tundsin.
Aleksander Eelmaa peaaegu midagi ütlemata olla kohal; olla nende mägede, inimeste ja avaruse kohal...

Muusika. Eraldi pean ära märkima muusika. Kõik algas ja lõppes tšelloga, mida mängis Leho Karin.
Helilooja Lauri Dag Tüüri muusika sobib mägede vahele kajama ja jääb helisema, kandma mägesid ja avarust. Loodus pillab ja ajab üle äärte, ainult inimene tahab kõike säilitada, konserveerida, arhiveerida. Loodus on nagu elav muusika - siin, nüüd ja praegu ja homme? Homme on uus ja veelgi uskumatum, selgem ja haaravam. Muusikast üsna väheteadliku inimesena julgen siiski märkida, et mulle meenutas see Edvard Griegi loomingut, mingid seosed tekkisid.
Muuseas Lauri Dag on Erkki-Sven Tüüri poeg ja Philipp-Teedy Tüüri pojapoeg. Viimane oli minu jaoks huvitav mõtleja ja kunstnik, tema aforismid ja maalid on elulised/olulised.
Mingil mulle teadmata põhjusel! olen ikka ette kujutanud lavastust, kus mängib (piisavalt suurt rolli!) tšello. Muusika. See oli midagi ligilähedast. Selline peaaegu-kogemus.

Mis veel? Lavakujundus oli tagasihoidlik, kasutatud oli ehmatavalt koledat niiöelda mündirohelist polüesterkangast; värvi, mida looduses esineb väga-väga harva. Igasugune sinine või looduslik roheline oleks parem olnud. Samast kangast oli tšellisti ülikond ja laval laialdast kasutust leidnud keebid. See mõjus kuidagi eriti ebaloomulikult. Ei taevas, ei maa. Ei tuli ega vesi.
Väikese saali võimalused on... väikese saali võimalused. Samas oli palju liikumist, tegevust. Seal kõrgel, peaaegu taeva all, viiendal korrusel meenus mulle aasta(kümne)te tagune lavastus, milles Raimo Pass mulle end meelde mängis. See oli Gogoli "Vii"... eriline ikka veel.

Publik saalis oli ehk pisut eakam, lapsi ei näinud ühtegi. Eks see lavastus ongi keskele jõudnute puhkepaus. See, kui sa juba küsid, aga vastata veel ei tea. Tunned, aga öelda veel ei julge. Peatud, et vaadata (tagasi), hingata üks hinnaline sõõm teise järel ja siis minna veel kõrgemale, kuhu pilk ulatub. Ma ei tea ju, mida teised tundsid, kuid mina läksin segamatult tagasi Austriasse.

Foto NAGI's: P8092615
Vaade Grossglockneri mägiteelt.

See näidend võiks saada filmiks. Lühifilmiks võibolla. Tuult on vaja. Mägedes on alati tuul.
Kokkuvõttes jäi mul tunne nagu mulle oleks üks hea raamat ette loetud. Väga hea raamat.

22.03.2017

ps Õhtul sain teada, et Lembit Ulfsak on läinud teisele poole silmapiiri.
"Mandariinid", ka "Vehkleja". Viimased sõnad. "Augustikuu".
Mäed ja lõputuna näiv avarus.
Kuhu ei vii rada, viivad tiivad.

Foto NAGI's: ulfsak





Friday, March 17, 2017

Kuhu küll...,kallis?

Teatri intensiivkursus minu moodi.
Kõik algas 10.03.2017 kui Rakvere teatri väikese maja uks minu ees avanes.

"Kuhu küll kõik lilled jäid?" Rakvere teatri väikeses majas.

See lavastus ei ole kergete killast. See on kindlasti peatükist "Teater edasijõudnutele".
Näidendi on kirjutanud vene psühhiaater! Aleksander Stroganov (snd 19.11.1961), kelle loominguga on meie publikul esimene võimalus tutvuda.
Ja mulle see tutvus meeldib.

Lavastaja Eili Neuhaus on otsinud ja leidnud ning jagab tulemust lahkelt publikuga. Kavaleht lubab, et tegemist on fantaasiamänguga ja Stroganov mängib fantaasiatega julgelt, kaasakiskuvalt, enesekindlalt. Faktid Marlene Dietrichi elust saadavad piisavat tähelepanu, kuid ei dikteeri midagi ega nõua publikult mingeid täiendavaid teadmisi.
Esimene vaatus pakkus halastamatut taskunoaga hinges urgitsemist, mis lõikas ka vaatajaisse sälke. See näis esmalt ehk pindmine, kuid iga minutiga, iga loetud hetkega sai selgeks kui põhjatu on üksindus, igatsus, isolatsioon ja enesepõlgus.
Esimeses vaatuses oli laval kaks näitlejat - Ülle Lichtfeldt ja Marin Mägi-Efert, kaks rolli - Marlene ja Norma. Lavakujundus, kostüümid ja liikumine moodustasid mõjusa terviku. Närtsinud satsid kostüümidel rõhutasid kadunud glamuuri, kaotatud lahinguid. Trepid ja improviseeritud voodi andsid võimalusi huvitavaks liikumiseks, mis muutus lihtsamast keerulisemaks nõudes näitlejatelt koreograafilist täpsust ja füüsilist pingutust. Lava sügavuses (niivõrd kuivõrd) oli aken, millest avanev vaade oli vaevumärgatav side muu maailmaga, miks muidu tekkis Marlene`il vastupandamatu soov paigaldada sellele pühakutega vitraaž. Miks muidu loendas Norma aknast möödujaid...
Omamoodi alastuse, haavatavuse andis kogu lavastusele see, et Marlene ja Norma olid paljajalu. Selles oli varjamatut intiimsust, mis ei vajanud rohkem selgitamist. Mulle on alati tundunud, et kinnised kingad annavad kindlustunde ja kaitstuse ning ma ise käin paljajalu ainult rannaliival või kodumurul.
Teises vaatuses lisandus Madis Mäeoru mängitud mees, selline filosoofiline purupurjus mees, aga kahtlemata huvitav. Ja mis peamine - tõi naiste hägustunud maailma elu tagasi.

Kokkuvõttes - mul oli väga vaja seda näha, kuulda, tajuda.

Hilisõhtune Rakvere pakkus lisaks suurepärasele teatrile kanget kohvi ja veel ja veel ja veel midagi.

Hilisööl kodus panin järgmiseks hommikuks kella helisema - kuidas see küll jälle minuga nii saab olla, et ma pean ka laupäeva hommikul kella helisemise peale ärkama?? Siis laotasin oma niisked juuksed padjale palvega kõige vägevama poole, et ma ei oleks järgmisel hommikul äravahetamiseni sarnane punkarile, kes aastakümnete eest kohvik Moskva ees hari püsti maailma paremaks timmis. Ja siis oh, üllatust, midagi hirmsat minuga ei juhtundki ning hommikul olin ma nagu 1 proua olema peab, valmis Tiina Meeri taktilöömise järgi kuduma-harutama-kuduma. Enne mõtlesin, et võibolla oleks seekord mõistlik koolitund vahele jätta, kuid ma olen alati läbi käelise tegevuse mõtteid korrastanud ja kahe lavastuse vahele oli seda hädasti vaja. Sest olgem ausad - ükski normaalne inimene ei lähe kahel järjestikusel õhtul teatrisse (kui pole tegemist piletööri, suflööri või näitlejaga). Teater on emotsionaalselt paras lahinguväli, kust tulles pead langenud vennad austusavaldustega ära saatma ja see ei ole alati mitte lihtne. Ja see võtab alati aega.

Niisiis peale kohustuslikku kudu-tundi liitusin kultuuri-ekipaažiga ja sõit Pärnu poole võis alata. Vahepeal lubasin kohvil oma elu päästa.

"Mitte praegu, kallis!" Pärnu, Endla suur saal. 11.03.2017

Enne etendust vaatasin lavakujundust - kaasaegne ruumilahendus akna ja mitme uksega. Siis ma veel ei teadnud, et õige pea pillub üks härrasmees mitme butiigi jagu peent pitspesu aknast välja ja see on kohapeal tuhat korda naljakam kui jutus jutustades või kirjas kirjeldades.
See on kiire ja pöörane näidend, mis ei lubaks ühtegi eksimust. Lõputu situatsioonikoomika. Kiired ja haaravad dialoogid.
Minu ees rulliti lahti üks "mul on armuke ja sul on armuke ja tal on armuke" lugu. Kaasa naermiseks loodud. Tambet Seling (Arnold Crouch) ja Märt Avandi (Gilbert Bodley) olid oma parimas sõiduvees. Paduandekad noored näitlejad. Mul pole vist iial nii lõbus olnud. Ilma naljata. Taevas, kuidas te küll seda teete?

Kostüümid olid hästi valitud, kasukatest ma mitte ei räägigi. Mul poleks midagi selle värvitud jänese vastu. Veel nägin mõnda viisakat (ja parajat!) ülikonda ja üht maitsekat tumehalli vesti heleda pintsaku all.

Kuna ma loen alati kavalehte, siis seekord ütleks nii, et esimene pool oli loetav ja informatiivne. Edasi tulid kuskilt eneseabiõpikust välja kraabitud peatükid hirmust, valetamisest, abielurikkumisest. (Teinekord pange kavalehe vahele ka mõned indulgentsid, siis läheb kogu äratundmisrõõm asja ette.) Aga ärge muretsege, enamik kavalehte lõpuni nagunii ei loe.

Kokkuvõttes - mul oli seda väga vaja. Naer pidi pikendama eluiga. Loodetavasti see ei tähenda, et ma nüüd peangi kahesaja aastaseks elama?
Ja ma olen ka täiesti kindel, et teatrikohviku martsipanikook kell kümme õhtul teeb ainult head.


*****

Hiljem. Palju hiljem.

Küsimus "Kuhu küll kõik lilled jäid?" saab päris elus enamasti hästi lihtsa vastuse - "Mitte praegu, kallis.".



Monika

Ps. Lubasin ema kevadel teatrisse viia ja pean seekord auga oma lubadust - 22. aprill vaatame koos "...raba", 6. mail "....,kallist" ja 28.mail on grande finale Vanemuises "Hedda Gableriga".



Monday, March 6, 2017

Unelmate tänav.

"...mõtted läksid teele
kodu poole tagasi..."
Raimond Valgre
Minu absoluutne lemmik Valgre lauludest on "Unelmate tänav", mis Raimondil oli Nõmmel ja mul on endiselt Pärnus. Aamen selle peale.

Foto NAGI's: sall11

Seal ta siis istus. Sall oli kaelas. Möödujaid vaatas, pilguga saatis, kuni nad silmapiiriga ühte sulasid ja miski neid enam taustast ei eristanud.
25. veebruari keskpäev. Vaikne, valguses ja varjus. Imeline korrapära, kooskõla, harjumatu harmoonia kõikide aegade mälestuseks ja kõike oodates. Inimene on universumi suurim kaos.

Foto NAGI's: P2240109

Foto NAGI's: sall12

Foto NAGI's: sall13

Ja siin siid ja mohäär. Muster - tähtsusetu, värv - võrratu.

Foto NAGI's: P2240074

Foto NAGI's: P2240077

Foto NAGI's: P2240079

Lõng on Rowan´i Kidsilk Haze Stripe Kaffe Fassett´i sätitud värvides. Tänasel päeval tegutsevatest tekstiilikunstnikest on Fassett minu jaoks kindlasti kõige tähtsam ja tähelepanuväärsem. Kahtlen alalhoidlikult alati, kui tema julgeid, et mitte öelda pisut pööraseid, värvilahendusi vaatan. Ometi veendun ikka ja jälle nende mõjuvuses, omalaadses harmoonias, eksimatuses. Ostsin ma selle lõnga Epp Hõraku lõngapoest, kus see mulle justkui sõrmede külge kleebiti ja nii jäigi. Siid ja mohäär koostöös on ehk üldse üks looduse poolt ja jumala armust meeldivamaid kooslusi. Sulgkerge, õhkõrn, soe ja selge, libiseb siidiselt üle sõrmede. Ravikudumine.

"Väikeses linnas, kus kevadkuul õitsevad õunapuud,
seal asub minu unelmate tänav."

Ühel päeval õitsevad jälle õunapuud. Kuni pudeneb õite valge lumi mu jalge ette.

Thursday, March 2, 2017

"Tramm nimega Iha" ehk võltspärlitega diadeem nukujuustel.

25.02.2017 Endla

Pärnus. Kord läbi pilveudu, siis jälle pilvedest triibuliseks joonistunud taevas, paistis päike kuni õhtuni välja. Hetketi soojendav, kaugelt karge, pillav ja priiskav, siis vaid hellalt hoomatav veebruaripäike. Lumele tipitud põuekoera väikestes jälgedes ning raskelt astutud õuekoera rohmakates sammudes, lapse kelgu looklevates jälgedes, mis otse jäätunud mereni juhatasid, oli kevade kammitsetud ootust. Oli kõike.

"Tramm nimega Iha" on Tennessee Williamsi 70 aastat tagasi kirjutatud näidend.
Midagi pole muutunud. Suhted olid keerulised siis ja on ka praegu jõudes ajuti haiget tegevate (pseudo)lahendusteni.

Laval kohtuvad kaks naist, õed Blanche ja Stella (Kleer Maibaum-Vihmar ja Kati Ong). Minu ees avanes omamoodi naiseks olemise skaala, mille ühes otsas on Stella - naine, kes on loomult ellujääja, elu edasikandja, leppija, klammerduja - ja teises Blanche - kes kõlgub pidevalt hingelise vapustuse äärel nagu seisaks tikk-kontsadel kalju serval, lastes aegajalt lahtistel kividel kuristikku langeda. Päris elus kuulub enamik meist muidugi skaala keskele, kus me siis oma turvalises keskpärasuses vähimatki tähelepanu äratamata lõpuks sureme (ei satu me näidendisse ega hullumajja saati siis veel lavale).
Mind omamoodi hämmastas see õdede "veri on paksem kui vesi" ühtekuuluvus, kusjuures üks oli see, kellele tuli kuuluda ja kuuletuda, kelle tujud said seaduseks ja teine, kes lasi oma meelekindluse pressida allaheitlikkuseks. Stella tugevus murenes vähehaaval Blanche´i pilgetes, hinnangutes, peenutsevas teravuses. Vaatamata elegantselt väljakantud kleitidele ja pitspesule ei tundnud ma Blanche´i haprusele, tema tehtud peenetundelisusele kaasa. Seda kuni finaalini, mil pettekujutelmad temast võitu saavad ja järk järgult meelemõistuse hävitavad. Siis murdus kerge praksatusega minus miski, mille olemasolust polnud mul õrna aimugi. Heldimusest? Kaastundest? Mõrkjast poolehoiust? Finaal, mis pidi lõplikult kujundama vaataja hinnangut ja milles aina süvenev kurbus langes õdedele nagu varahommikune külm udu, muutes Stella hääle kaugele kostvaks sireeniks, andis lavastusele uue mõõtme, mida ma veel kaua oma peas (või südames) taaselustasin. Kurbusel ongi minu jaoks alati kõige tähelepanuväärsem mõõde, päris-elule omane külm kalgendus.
Kurbust on T.Williams näidendisse kirjutanud piisavalt, et mitte öelda palju. Tema õe skisofreenia, suhted tasakaalutu isaga... kõik see leiab omal moel kajastamist (ka viide homoseksuaalsusele, enesepettust ja äratundmist).

Stella abikaasa on Stanley Kowalski (Priit Loog) aktiivne poisslaps, enfant terrible (meenutades, et filoloogist Blanche poetab mõnegi sõna prantsuse keeles nagu pärleid...), kes kannab endas keevaverelise alfa elujõulisi geene. Huvitav, kas tol ajal oli tõesti poola päritolu sisserändajad need kõige tahumatumad matsluse võrdkujud? Küllap siis olid. Priit Loog mängib igati ausalt oma tormakat maikas (müra)karu. Teda vaadates meenus mulle midagi. Esiteks - tema Jane Austeni "Uhkuses ja eelarvamuses" mängitud võrratu mister Darcy. Teiseks - ilmus mu silme ette 1986 aasta Tallinnfilmi taies "Keskea rõõmud", kus Tõnu Kargu mängitud Tõnu Loorits kangutab lahti kõik viisakad formaalsused ja loob maailma enda näo järgi. Selles on surematu matsluse uhket järjepidevust, motiveeritust ja rusikaga vastu karvast rinda tagumist.

Harold "Mitch" Mitchell (Märt Avandi) - mees, kes tahtis, kuid ei suutnud, kes proovis, kuid ei jõudnudki tõotatud maale. Kurb. Piinavalt kurb.

Täiesti teadlikult jätan kommenteerimata iga üksiku näitleja rolli sisse- ja väljahingamised, enda jaoks jätan meelde küll selle, et kokku kõlas kõik nagu hea muusika. Pill oli hääles ja noot oli selge.

Väga hästi mõjus ja mõjutas kogu etendust lavakujundus - kaugused, liikumised nende vahel, pöördlava pakutud võimalused näha või siis mitte, kahe korruse elu ning kokkupressitus, privaatsuse puudumine. Mul oli päris mitu korda tunne, et ma vaataks nagu filmi, distantsilt; liikumist, kogu toimuvat valgelt kinolinalt.

Eraldi äramärkimist väärivad Blanche´i kleidid kõikide satside, pitside ja siidisabadega. Naiselik. Samas kui Stella kostüümid mind natuke häirisid, ma ei saanud aru, millisest ajastust need olla võiksid, mida mulle edastavad.

***

Foto NAGI's: teater3
Läbi valguse ja varju, läbi tõelisuse ja mängu.

Peale etendust läksin teatri kohvikusse ja sõin ära kõik koogid, mis veel alles olid. Keegi oleks võinud ju mind ometi takistada! Ilmselt jõin ära ka kogu olemasoleva kohvi, sest öösel saamata und, vaatasin läbi kardina talviselt karget taevast, püüdes rahu sõlmida oma kofeiinist täistuuridel töötava ajuga.

See, kuidas kogu maailma raskus Stella õlule langes, ei andnud mulle rahu.
See kui haprake on inimese sisemaailm, kui abitu on kõrgustest sügavikku langeja tasapisi kustuv hääl.
See kui tuhmilt särab võltspärlitega diadeem peas, mille deemonid on üle võtnud.




Thursday, February 23, 2017

"Oleanna" ja selle kolm vaatust.

16.02.2017 Tallinna Ülikoolis
"Oleanna", David Mamet

Käisin oma tütrega Ugala lavastust "Oleanna" vaatamas ja kuulamas. Oli, mida kuulata. Tihe tekst, vaid jälgi, vaid ole kohal.
Kokku mäng. Kokkumäng. Kogu mäng - haarav, inspireeriv, taltsutamatu, soe ja kalk, kindel ja habras.
Suhtlemine möödarääkimiste ja mittekuulamise maailmas, kus rumalus ületab kavaluse ning nurka surutu enesekehtestamisvõime pannakse lõplikult proovile.
Anne ja noorus, pidurdamatus käsikäes leppimisega.
Janek Vadi ja Klaudia Tiitsmaa, kelle suurepärased näitlejatööd, selgus ja sügavus avaldasid muljet.
Peale kahte vaatust ülikooli auditooriumis, elas lavastus oma elu edasi pikal kojusõidul autos, mis oli justkui meie oma "kolmas vaatus". Mind isegi hämmastas kui palju oli lapsel sellest meelde jäänud ja kui palju küsimusi etendus tekitas. Miks ta siis ütles nii ja mida ta sellega mõtles ja miks oli nii... olid ühed lihtsamad küsimused. Veelgi enam pani mind aga imestama see, et ma kõigele vastasin nagu ma teaksin, nagu elu oleks lihtsalt 1+1. Vaatamata ja just vaatamata sellele, et ma näen iga päev, et küsimustele ei ole vastuseid, ei ole seletust, pole kergeid sõnu, oli meie vestluses midagi, mis meenutas lapsevanemaks olemise väikesi võite ja suuri triumfe.

Kavalehelt lugesin, et 1995 lavastas Mati Unt "Oleanna" Eesti Draamateatris, osades Elina Reinold ja Guido Kangur. Kahjuks ma seda näinud ei ole. Siiski meelevaldselt oletan, et Reinoldis ja Tiitsmaas on ühiseid jooni, samas kui Kangur ja Vadi on minu pilgule nagu öö ja päev.

Foto NAGI's: siin
Kiiruskaamerast mööda sõites naerata!, iial ei või teada, millal "klõps" käib.

Olles nüüd näitlejad peaaegu pühakuteks kuulutanud, leidsin siiski võimaluse meepott üle tõrvata. Asun keerutamata asja kallale.
Esiteks. Olgem ausad, kui ma oleksin pidanud selle lavastuse nägemiseks sõitma Viljandisse ja istuma õhtu ühe koolimaja aulas (Viljandis mängitakse seda koolimajas), siis oleks kõik olemata jäänud. Mitte seepärast, et ma ei tahaks Viljandisse sõita, Viljandi mulle meeldib. Leppida ei saa ma aga sellega, et on lavastusi, mis lükatakse "hea tahate saadikutena" justkui publikule poolele teele vastu. Et kooliasju peab rääkima koolis. Miks? Mulle meeldib teatri hoone erilisus, on alati meeldinud, nii saali sume salapära kui ka valgusküllased koridorid. Mistahes kooli aula ja samuti Tallinna Ülikooli auditoorium pole teater.
Tuletan siinkohal (endale) meelde, et ma läksin vaatama ja kuulama ennekõike suurepäraseid näitlejaid lootustandvas lavastuses, kuid teoks sai see põhjusel, et mul oli õhtul peale tööd vaja vaid paar sammu astuda, et kohale jõuda. Vastu võtsid mind hämarad koridorid ja (üle)valgustatud auditoorium. Enne etendust mõtlesin, et kuidas on lahendatud ruumi valgustus, varsti sain teada, et see pole mitte kuidagi lahendatud. Ruum jäi üleni valgeks, laes särasid luminofoortorud. Peale pikka päeva kunstvalguses mõjuvad need silmale üsna halvasti.
Vaatamata teksti olulisusele, polnud see siiski kuuldemäng ning näitlejatel oli vaja ka füüsiliselt liikuda, selleks oli aga minu hinnangul väga vähe ruumi.
Etenduse lõppu ilmestas kuskilt kõrvalt auditooriumist kostev mürgeldamine... nagu huvitavast hüpnoosist ärkamine.
Kõik, mida ma pean tähtsaks ütelda, on see, et "Oleanna" ja tema publik väärib teatrit - teatrisaali, teatrivalgustust, teatrikõla, teatrimaja...
Teiseks. Kiidan, et tagasihoidlikes võimalustes sai toimuma kenake kostüümivahetus ning nagu ma juba umbes tuhat korda olen öelnud, siis näitlejad andsid maksimumi. Siiski jäi mu silm ühel hetkel pidama õppejõu pintsaku varrukatel. Kas püütakse mulle sõrmenukkideni ulatuvate varrukatega mõista anda, et tegemist on enda riietusest mitte hooliva intellektuaaliga? Ei, ei. Hammustasin üsna ruttu läbi, et see, kes teatris on "kutsutud ja seatud" hoolt kandma näitlejate kostüümide eest, on lasknud kõvasti üle jala. Teatris on ju õmblejad? Rätsep minus ütleb, et pintsaku varrukaid on keeruline lühemaks teha (lõige, lõhikud, nööbid, vooder), kuid see on võimalik. Oma näitlejaist tuleb kogu kollektiivil lugu pidada, seda publik märkab ja ootab.

Kõnekas plakatikunst.

Foto NAGI's: oleanna

"Oleanna" poster (2006) http://alikamran.com
Golden Winner of 2007 Graphis Annual Poster (New York)

Wednesday, February 15, 2017

"Noor Unt" ja noor Vahing.

Alustades algusest.
Aastavahetus tõi üle minu kodu läve taas kord väikesed lapsed. Olin juba unustanud, mis tunne on, kui 5-aastane poisijupp nühib mööda sääri nagu kassipoeg. Tõstad ta siis oma põlvedele istuma, tal omakorda maru kaval nägu peas, sest ta on võitnud su tähelepanu ja tema lakkamatu jutuvadin läheb sulle korda. Ja oi kui kerge see väikene siidiste juustega põnn on! Samuti olin jõudnud juba unustada, mismoodi üks 10-aastane klutt tuleb külg ees ees peaaegu möödaminnes kallistama, sest otsekohene ja käed laiali tulek paneks häbenema olelusvõitluses juba pisut karastunud meele. Kõik meie imestus ja unustus ja märkamine oleneb meie taustsüsteemist. Minul ühest täiskasvanud mehest (kui kaks meetrit on täis kasvanud?), kelle habetunud nägu ja turris tukk vahel end kallistada lubab.

Külalised koju saadetud, veetsin 1. jaanuari iseendaga. Lugesin, kudusin, kohvitasin.
1. jaanuaril oli Mati Undi 73. sünniaastapäev. Vaatasin riiulis tema raamatuid, aga kätte ühtegi ei võtnud.

Mis peab juhtuma, juhtub niigi, isegi kui toimid toimimata. 3. jaanuari hommikul sõitsin Keilasse poodi, teed olid juba mõnusalt libedad, kõik, mis taevast jumala armuga alla tuli, külmus tuuleklaasil läbipaistmatuks seinaks.
Poeriiulite vahel kogusin kärusse vajalikku kraami ning lõpetasin piimaosakonnas, mille kõrval oh üllatust! asub raamatulett. See on tõeline maainimeste pood, kust saab nööri ja näokreemi - kusjuures kõik on väikesele territooriumile ära mahutatud. Ühesõnaga jõudsin raamatuleti äärde, mis oli küllalt pikk ja kirju, ning otsustasin sellest peatumata mööda jalutades niisama pilguga üle raamatukaante libistada. Kõigi nende küpseta-keeda-ennusta-istuta raamatute keskelt vaatas mind "Noor Unt". Pidurdasin käru seisma. Võtsin Undi ehk siis Vaino Vahingu kirjutet raamatu oma veel piimapakkide tõstmisest külmkangete sõrmede vahele. Libistasin lehti ja lugesin ühe lõigu.

"...Ta ütleb, et on Vahingu endas ära seedinud ja siis kirja pannud. Kui Kaalep ütleb, et lapsed, ka tema tütar Triin, Unti austavad ja mõistavad, kuid Vahinguni veel ei küüni, siis on Unt sellest häiritud. Vaat kui viskab mind konjakiklaasiga. Tahab kogu aeg ära minna ja lõpuks lähebki." (Vahing)

Panin raamatu tagasi, ei olnud mul südant olgu või alles noort Unti lillkapsa ja rikkalikult kiletatud kanakoibade kõrvale panna. Mingi sisetunnete lahkheli, respekt või vanamoodne elukäsitlus sunnib mind raamatuid raamatupoest ostma, teatrietendusi teatris vaatama.
Igal asjal on oma koht ja võibolla ka aeg. Igal inimesel on oma koht ja võibolla ka aeg.
Võib olla.

Kodus rääkisin seda kõike oma tütrele, kes nina arvutis natuke klahve klõbistas ja mulle nagu muuseas Raamatuvahetusest Vaino Vahingu raamatu "Noor Unt" tellis. Kiidan siinkohal taevani sellist algatust, mis kirjaoskajaid inimesi virtuaalselt liidab. https://www.raamatuvahetus.ee
Mõni päev hiljem sain oma "Noore Undi" kätte. Mulle meeldis, et ma sain selle vanema väljaande, mis ilmus Loomingu Raamatukogus 2004. Uuemas on muidugi miljon fotot (vaatasin neid raamatupoes), kuid mulle näib see ülepakkumisena - niigi tihedat teksti veel fotodega koormata.

See lugemine mulle meeldis. Omalegi üllatuseks avastasin, et ma ei loe mitte noort Unti, vaid pigem noort Vahingut.
Tekst oli lakooniline ja piisavalt küüniline, kohati nagu epikriis. Talle pakkus erilist lõbu inimesi (nii vestluspartnerit kui ka lugejat) kimbatusse ajada, eksitada ja samas öelda midagi täiesti loomulikku ning loogilist. Ta mõte liikus kiiresti ühest punktist teise ja ta ei jäänud ootama, et talle järele jõutaks.
Tuleneb see nüüd sellest, et tegemist oli psühhiaatriga või tema isikuomadustest, kuid ennast ei avanud ta ilmselt mitte kellelegi. Eessõnas, mille ta kirjutas päevaraamatule pea 30 aastat hiljem, ütleb ta küll, et tegemist on Undi ja tema enda hinge seisundiga "ja see on asi, mida ei saa restaureerida, renoveerimisest rääkimata" (Vahing). Kuid ma julgen siinkohal arvata, et tema sõnades peituv arrogants ei lasknud tema hinge mitte kunagi päris vabaks. Ja see mulle just meeldibki.

Vaino Vahing oli võrreldes Undiga hoopis teisest puust, nende erinevused muutsid pildi minu jaoks palju selgemaks. Teatud mõttes oli Vahing oma arstikutse vang, ta oleks kindlasti palju rohkem kirjutanud, kui tal oleks selleks aega olnud (sellele viidatakse ka raamatus). Samas andis tema elukutse talle hindamatu analüüsi- ja kohanemisvõime, võibolla ka teatud mängulisuse. Kindlasti aga oskuse piire tajuda, kohati ka provotseerida. Viimane oli otsekui heinakuhja põleva tiku viskamine, et siis juba mõne hetke pärast tulevärki eemalt takseerida.

Väga nauditav oli lugeda kirjavahetust, mis oli omamoodi ajalooline ekskurss minevikku. Kujutad Sa ette aega, mil inimesed kirjutasid päriselt oma käega ja oma käekirjaga? Tänapäeval, mil isegi "Too piima, kallis" või "Ole pai, sööda koer ära" ei ole lipik köögilaual, vaid liigub adressaadini läbi võrgu, üle interneti, pugedes mööda lõputuid juhtmeid...aa see aeg on ka möödas, pigem hõljub wifi võnkeid pidi üle kaasinimeste peade. Seda on veider, ent omamoodi soe mõelda, et kunagi olid päris postkastis päris kirjad, millede asemel on nüüd klantspaberil läikivad reklaamlehed. Tänapäeva emailide ja lühisõnumte maailmas ei mäleta enam keegi täpselt, milline tema käekiri on või oli.

"Vaintsa, kirjuta vahel mõni rida. Keda armastad praegu? Keda hävitad? Kas tead, mida tahad" kirjutas Unt Vahingule 1973 aastal, minu sünniaastal.
Keda armastad praegu? Kas tead, mida tahad? Küsimused pole ju aastatega raasugi muutunud. Vahest vastusedki mitte. Isegi kui see on nii moodsalt virtuaal(eba)reaalne.

Omamoodi kurb, et selline raamat omab väärtust just kindlas ajas. Kas minust nooremad sellise ajaloo vastu ka huvi tunnevad? Ega ma ju ei tea.

Täna on Vaino Vahingu sünniaastapäev - 15.02.1940-23.03.2008

Foto NAGI's: vahing
Pilt Eesti Filmi Andmebaasi kodulehelt.

Üks tore asi veel. Selles raamatus oli minu jaoks üks uus sõna, mis mulle kohe meeldima hakkas. Mitmeluine. Täiesti loogiline, kui on olemas ÜKSluine, siis miks ei peaks olemas olema ka MITMEluine. See on nüüd minu sõna. Minu spunk.

ps Täna on ka minu lemmiknäitleja sünnipäev.

Ja homme on "Oleanna".
...ja mitte teatris.
Uskumatu.

"Anna andeks. Kuid me oleme kõiki oma tegevusi nii üle müstifitseerima hakanud, et sellest supist on võimatu pääseda. - Pole ma kade. See on ainus asi, mida vannun. Küll aga ütlen ausalt : ehk on see su õige koht, ehk oleks sa seitse aastat tagasi öistel proovidel pidanud juba olema, elavnema, südant peksma? Ah, Vaino, kui ruttu elu mööda läheb, ja me ei jõuagi elu maiku õieti suhu saada. Egotsentrilised näitlejad ehk enda arust saavad, aga mis teeb ülejäänud rahvas? Sinu truu Unt." (katkend raamatust)





Tuesday, February 14, 2017

Mägesid kandes.

Hiljaaegu sattusin lugema üht Najwa Zebianˇi terakest - “These mountains that you are carrying, you were only supposed to climb.”
See jäi mind saatma, sest ma ise olen üks neist, kes kannab kõike enesega kaasas. Olen lõputu üle-mõtleja, üle-kordaja, üle-elaja.

Ja siis näitas laps mulle üht oma joonistust. Déjà vu. See poiss pildil ei lase millelgi liiga kergelt minna...

Foto NAGI's: dejavu

Täna, 14.veebruaril, käisin Keila kiriku surnuaias. Vaatasin riste, mis seisid vapralt oma ülesannet täites heledates päikesekiirtes. Uskumatu, aga isegi seal - surnuaial - oskavad nad üksteisele toetuda, nõrgem tugevale, heitunum meelekindlamale, kaotanu püsima jäänule, hapram toekamale, usu kaotanu vankumatule. Hämmastav, milline maailm mu ees avanes, keegi ei kandnud oma mägesid, kõik nad olid oma võitluse lõpetanud, kas siis võitnud või kaotanud, paindunud või murdunud.

Foto NAGI's: P2130055

Foto NAGI's: P2130046

Kas ma siis paindun või murdun? Lagunen või kogun end taas?

Foto NAGI's: P2130057

Foto NAGI's: P2130062