Friday, November 17, 2017

...ümber kõle sügistuule naer...

...kasvab varjude siluett,
ümber kõle sügistuule naer...
On Jaak Joala "Virmalistega" kuulsaks laulnud.

Foto NAGI's: PB151210

Eile, 16. novembril Pirital. Meeltu tuul, kajakad, lained ja teele lendavad külmad soolased pritsmed.

Foto NAGI's: PB151223

Foto NAGI's: PB151231

Nii muutlik taevas.

Foto NAGI's: PB151234

Foto NAGI's: PB151247

Foto NAGI's: PB151250

Foto NAGI's: PB151251

Foto NAGI's: PB151257

Palju vähem on Joala repertuaarist kuulsust kogunud Arderi sõnadele Rannapi kirjutatud laul "Torm", mis mind isiklikult küll paelub, puudutab ja veenab.
Tormi peab ise vaatama, kogema. Nagu üks huvitav inimene kord mulle ütles, tuuletu ilm on täiesti mõttetu ilm.

... torm on kõige huvitavam tunne. Väsitav, aga edasiviiv; raputav, aga viljakas.

Kui oma igapäeva halli kulgemise keskel on lõpuks loigus elamise tunne, siis aitab mere äärde minek.
Kui veab, on torm.
Kui veab, leiad sügistuule naeru.
Kui veab, pole miski enam päris endine.
Kui veab, oled ikka veel elus.






Thursday, November 2, 2017

Portreemaastik "Perekond Lindeniga" Vanemuise tänaval.

Tartu.
Vanemuise tänav.
29. oktoober 2017.

Foto NAGI's: PA281198

Hakatuseks külastasime Tartu Kunstimaja näituseid.

Foto NAGI's: PA281199

Teise korruse saalis oli Tanja Muravskaja portreefotonäitus "Kangelane". Sellest jäi natuke tühi tunne. Nagu oleksin sekkunud poolikusse tööprotsessi, näinud midagi vahepealset, mitte täielikku. Kuigi idee oleks mõeldav, tehtav, vaadatav... portreteeritud noorkotkad, kodutütred, liitlasväelased.

Foto NAGI's: PA281170

Selles oleks pidanud olema midagi kindlat, vankumatut, möödapääsmatut, kuid oma asetusega näitas pigem järjekindluse puudust, kahtlusi; seda, mida me tegelikult kõige rohkem kardame.
Võibolla ei ole Tartu selle näituse koht?

Alumise korruse saalis võttis meid vastu koondnäitus "Vanemuine", kus astusid üles Tartu kunstnikud. Mind puudutas kõige enam Rein Maantoa "Leeritalitus". See oli ajalooliselt põhjendatud, silmitsi hukuga... siin üks fragment sellest.

Foto NAGI's: PA281180

Edasi läks tee Vanemuise väikesesse majja, mis saab ikka kiita oma suurepärase juugendliku stiili eest. Üks võrratu paik kesk kiirelt elamise virr-varri. Täiesti ainulaadne aeg-seisab-mu-silme-all tunne valdab mind sinna majja sisenedes. Täiesti ainulaadne tunne valdab mind sellest majast lahkudes - mõrkjas selginemine, seletamatu ja salapärane.

Seekord vaatasime John B. Priestley "Perekond Lindenit". Autorist niipalju, et ta on kirjutanud ka näidendi "An Inspector Calls" (1945) - "Inspektor tuli", mis on meil lavale jõudnud viimati aastal 1997 Draamateatris. Mina olen näinud selle brittide tele-versiooni, mis oli põnev, haarav, eluline, mitmetahu ja -kihiline. Kindlasti vaataksin seda mõnes heas eesti teatris.
"Perekond Lindeni" esietendus oli 1. oktoobril 2016 ja jagub selle mängimist veel mõned loetud korrad. Mul on ikka ja alati kahju sellist ajamõõdet välja tuua. Hea näidend, huvitav lavastus ja nii vähe etendusi! Vaid veidi üle aasta.

Lavastus räägib ajalooprofessor Robert Lindenist, kes oma 65. sünnipäeval 1947. aastal seisab silmitsi oma laste ja abikaasaga ning olukorraga, kus ülikool soovib temast võimalikult lihtsalt vabaneda. Mulle väga meeldis Hannes Kaljujärve professor Linden. Kogu lavastus moodustas justkui ringi ümber tema kuju, andes meile võimaluse mõista loo fookust haletsemata, ilma kibeduse ja kahetsuseta. Mulle ei meeldinud mitte üksnes see, kuidas Kaljujärv Lindeni vaatajateni tõi, vaid mulle oli hingelähedane R.Lindeni boheemlaslik teravmeelsus, tema ellusuhtumine, oskus näha läbi nii inimesi kui ka olukordi olles samas mingil seletamatul moel siiski kaitset vajav. Päris elus on sellised inimesed minu inimesed.
Professor Lindeni abikaasa - Külliki Saldre - oli täiesti piisav, et tuua välja professori pühendumine ajaloole, ülikoolile.
Moel või teisel meenutasid kõik professorile kui vana! ta nüüd ikkagi on kuni professor abiotsivalt ütleb, et reaalteaduste jaoks võin ma ju vana olla, aga ajalugu mõistan ma just tänu oma vanusele. Selles oli üks erakordselt kurb noot. Täpselt sama kurvalt ja võibolla isegi lootusetult kõlas R.Lindeni mõte iseloomustamaks kujunenud olukorda, et ülikond võib olla küll vana ja moest läinud, kingad kantud ja ära tallatud, kuid siiski eelistad neid atlasega vooderdatud kirstule.
Professor Lindeni abikaasa ei suutnud ära oodata, millal mees pensionile jääb ja saades aru, et seda ka ei juhtu, otsustas ta lahkuda poja vastostetud mõisa elama. Selles on tolle aja märk - naise iseotsustamine on ikkagi mehe (olgugi et poja) kätes. Seda omakorda tugevdab professori ütlus oma abikaasale, mis võis kõlada umbes nii, et mees jääb sinna, kus on tema töö, ja naine jääb sinna, kus on tema mees. Inimestel on väga erinevad vajadused, aga naistel on ühesugused (vajadused). Seitsekümmend aastat hiljem kõlab see üsna kriipivalt, aga ma ei saanud lahti mõttest, et kui palju oleks meie emantsipeerunud ajas vähem katkisi antidepressante veiniga alla loputavaid inimesi, kui seda mõttekäiku mõista üritataks. Tolles ajas oli see teatud ühiskondliku positsiooni ja distsipliini küsimus, tänases päevas pigem hingelise küpsuse, mõistmise ja vastutustunde sümbioos. Me ei vaja ju otseselt mitte kedagi, kuid me oleme kordades täielikumad, kui oskame ennast ja teisi lõhkumata edasi minna.
Professori poeg Rex - Karol Kuntsel - pesuehtne pleiboi. Selline, keda iga naine peaks oma elus üks kord kohtama... ja sellest jätkub terveks eluks. Selline kohtumine leiab muuseas selles lavastuses ka aset - Rex ja järeleaitamist vajav üliõpilane Edith, keda mängib Marian Heinat, kohtuvad professorit oodates ja juba viiendal sekundil punub Rex võrku ning nii umbes seitsmendal sekundil ta suudleb sigaretisuitsus(el)t tudengit.
Professori tütar Jean - Marika Barabantšikova - kaasaegne karjäärinaine, professori tütar Marion - Piret Laurimaa - õnnis aadlipreili.
Professori noorim tütar Dinah - Linda Kolde - 18-aastane laps nagu laps ikka. Soojust ja mõistmist oli temas ehk kõige rohkem.
Eks nii nad ju lõppeks sinna kahekesi jäidki - kõige vanem ja kõige noorem. Teineteisele tuge pakkudes. Mis saaks veel tähtsam olla?
Merle Jäägeri mängitud majapidaja pr Cotton asetses nii eluliselt väljaspool perekondlikku kriisi. No ei usu mina, et ta oli kuidagi seotud selle viski ära auramisega.
Karl Laumetsa mängitud üliõpilane sulandus märkamatult ajaloolisse õhkkonda.
Ülikooli sekretär Jüri Lumiste oli vaid sõnumitooja.

Kokkuvõtvalt - "kultuurikomisjon" jäi valitud realistliku portreemaastikuga igati rahule. Mina ka.

Tartus pakkus sillailu/silmailu tervenduskuuri läbinud kaarsild. Ainult et toitlustamisega oli Tartu seekord tagasihoidlik, isegi kitsi. Järgmine kord vaja korralikumat eeltööd teha.
Omale jätan siinkohal meelde, et möödunud nädalal käisin kaks korda Tartus, mis on iseenesest ebaharilik. 24. oktoober külmakraadide ja punetavate pihlakatega jääb meelde kui üks vanaldase puffetiga (ja mitte ainult puffetiga!) tutvuse algus. Puffet on vähemalt sama vana kui nähtud näidend.

Foto NAGI's: PA231167


***

Öösel ei suuda ma vaikuses sõita. Ja nii said mind koduteel saatma Jaak Joala laulud. "On ühine meil tee ja õnn ning vaev."* Mingil põhjusel meenus ka hiljuti loetud uudis, et keegid hakkavad tegema muusikalist suvelavastust "Kremli ööbikud". Ma olen küll uudishimulik, aga siinkohal... teab ehk keegi midagi, mis aitab hästi eelarvamuste vastu? Prouadele kuluks ära topeltannus.

Sovetskoe igristojet mitte pakkuda.

"On siin veel neid, kel möödunu on meeles."*

*"Kauge kella kaja" fragmendid.


****

ps. Öösel kodus vaatasin uudiseid. Aarne Üksküla oli ära läinud.
Mulle meenus Vanalinnastuudio lavastus "Kontrabass", laval Aarne Üksküla, üksinda...

****

Foto NAGI's: malkovich








Monday, October 23, 2017

Adruvallid.

Kõiges on süüdi meri. Alati on.
Või siis peaaegu alati.

Vahel on hea hulluks minna. Teha midagi suurt. Ja üldse mitte mõelda.
Sellist tekki kududes ei ole vaja mõelda.

Kõik sai alguse meresinisest Raasiku lõngast. Mulle väga sümpaatsed toonid vaheldusid sujuvalt pehmetes üleminekutes. Kerisin vihid keradeks ja alustasin. Varsti sain aru, et päris nii suure teki tegemiseks nagu soov oli, lõnga ei jätku. Kodustest varudest jäi silma pruunikas-lillakas-pruunikas Raasiku lõng. Panin selle meresinise kõrvale ja jäin kukalt kratsima. Sobib siis või ei? Kutsusin eksperdi appi. Sekund hiljem oli vastus käes. See kõlas umbes nii : "Võid küll oma mereteki sisse "pikad haisvad adruvallid" kududa.".
Kuidas ma seda küll ise ei näinud?
Nii sai meretekk omale triibud sisse ning ei pidanud kasvus kaotama.
Nii sai meretekk omale adruvallid. Olgu või pikad ja haisvad. Nagu Jaan Tätte laulus.

Pildigalerii.

Foto NAGI's: PA211151

Foto NAGI's: PA211154


* Paldiskis Lõunasadama lülje all

Foto NAGI's: PA211139

Foto NAGI's: PA211132

Foto NAGI's: PA211128
Rannale uhutud.

Foto NAGI's: PA211125
Kiviks muutunud.

Foto NAGI's: PA211148

Foto NAGI's: PA211117

Foto NAGI's: PA211114


* Ja järgmised Haapsalus. Aafrika rannas ja vaatega Eeslahele.

Foto NAGI's: P9271000

Foto NAGI's: P9271032

Foto NAGI's: P9271034

Foto NAGI's: P9271018

Foto NAGI's: P9271052

Foto NAGI's: P9271061
Oktoober on minu lemmikvärv.

Foto NAGI's: 20170727_214750

Kuidas elate mu kallid
pikad haisvad adruvallid,
ämblikute võrgusallid?
Kuidas elate mu kallid
pikad haisvad adruvallid,
kiviaia jupid hallid?
Jaan Tätte

Selle suve üks mahe muusikaelamus oli Jaanide (Tätte ja Pehk) kontsert Vihula mõisas. See on selline mahe-muusika nagu öko-seep (liiga puhtaks ei pese) või mahe-matemaatika (1+1 pole kunagi 2).

Foto NAGI's: 20170807_203256
Siin on tekk tegemisel. Alustasin juunis. Enne külmade tulekut sai valmis. Vabas õhus kootud. See on selline kudumine, mis lõpuks katab su varvasteni kinni oma soojuse, pehmuse ja hellusega.


****

Selle metsa taga ei ole mets.
Selle mere taga ei ole meri.
Vaikus on (a)vastus.
Vaikus on kuldne (sügis).



Friday, October 13, 2017

Il pleure dans mon coeur...

"Minu vana daam"
Pärnu Endlas
12. oktoobril

Terve tee Pärnusse sadas vihma. Lõputuna näivat halli sügisvihma.

"Minu vana daam" tuli minu juurde ütleks, et isegi ootamatult. Mul oli hoopis midagi muud välja vaadatud/mõeldud, kuid siis, kui piletite ostmiseks läks, kadusid muud võimalused ja ühel hetkel vaatasin juba Endla lavastusi ning pikemalt kaalumata ostsin piletid. Selles oli samaaegselt juhuslikkus ja ettekavatsetus, soov sõita veelkord Pärnusse.

Näidendi autor on Israel Horovitz, selle tõlkis Anne Lange ja lavastas Enn Keerd. Mängisid Lii Tedre, Carmen Mikiver ja Egon Nuter. Lavastuse kunstnik Marion Undusk.

Mulle ja mu emale väga meeldis selle näidendi tekst, ilmselgelt oli tegu väga hea tõlkega. Selles oli südamest südamesse kõnelusi, selginemisi ning sõnaselget sarkasmi, mis vahel annab hoogu ja vahel peatab su endasse vaatama.
Üllatavalt palju oli kasutatud prantsusekeelseid fraase, mis ilmestasid nii loomulikult naiste (ema-tütre) juttu, andsid edasi meeleolu, hoidsid kuulajaid omamoodi "õigel lainel". Teist poolt ookeani Pariisi saabunud Egon Nuteri mängitud Mathias, kes tagasihoidliku keeleoskusega ameeriklasena oskas paremal juhul vaid mõnda prantsusekeelset sõna, oli samavõrd loomulik ning mingit ülevõlli keerutust kõrva häirima ei jäänud.

Eraldi väärivad mainimist kostüümid. Kuna istusin teises reas, siis oli kõik otsekui peopesal.
Egon Nuteri mängitud Mathias timberlandi-stiilis saabastega üle toa kõndimas ja ma ei kahelnud sekunditki tema päritolus.
Prouad. Prouad! Võrratu Lii Tedre stiilse daamina. Hästi istuvas maitsekas kostüümis lisandiks pärlid, väga õiged prillid! ja absoluutselt õiged kingad, milliseid pariisitarid kodus kannavad. Teda vaadates meenus mulle sügava mulje jätnud Ilmar Raagi film "Eestlanna Pariisis". Jeanne Moreau ja Lii Tedre kandsid edasi teravmeelselt ja ometi nii väärikalt suurlinna daamile omaseid hoiakuid, enesekindlust, teadlikkust (olgu siis teemaks armastus, mehed või raha).
Carmen Mikiver - ma vist ei teadnudki, et ta nii ilus on. Õiged kostüümid rõhutasid nii sundimatut pariisitari elegantsi.
Ühtäkki mõtlesin, et seal ma siis istun, oma väikeses Pärnu Pariisis, elavnen prantsusekeelsete fraaside peale, otsin kuuldule tuge, kujutan ette vaadet Luxembourgi aiale...
Olemata kindel ja siiski oma kujutlust mitte takistades. Teadmata ja siiski juhuslikkuse välistades. Vaatasin (nagu alati) ka publikut. Eakamad ülekaalus. No mõni minust noorem sekka;)
See pani mind mõtlema selle lavastuse sihtgrupile, mis loo mitmekihilisusele viidates võiks olla pigem noorem keskiga. Selles on nii hästi ema-tütre suhted kui ka perekonna saladuste hoidmist ja kaotatud lapsepõlve. Kõike, mis puudutab elu elamise käigus, õigust ja kohustust, valikuid ja vabadusi. Mulle mõjusid Mathiase jutustatud lood oma emast. Pisarateni. Unustad olla naine, elad ema-režiimil; unustad olla ema ja kaotad naisena. Lõpuks ka emana. Ma tahaks öelda, et see oli Nuteril hästi mängitud, aga ei saa, sest see polnudki enam mäng, see oli päriselt (PÄRISELT) minu silme all lahti rullitud lugu. Tunded ei teki mängult ega kao samuti.
Me ei saa kunagi päris sõltumatuks oma minevikust, aga me saame lakata elamast kellegi teise katkenud elu ja võimalusi.

Ja muidugi mulle meeldis Mathiase ja Chloé armastuse lugu. Selles oli julgust rohkem kui ei midagi muud, sest kui Sa kord nii tunned, peab Sul olema julgust sellele järgneda. Vastasel juhul võid kohe Seine´i hüpata ja saada kohutava köha, nohust rääkimata. Kui nüüd järgi mõelda, siis vanuse lisandudes nõuab iga uus kohtumine kordades enam julgust kui mistahes eelmine. Ometi oli neil õnne oma õnnega mitte lõputult mängida, mitte kõigile pole seda antud.
Mulle aga meenus Mati Undi jutustus "Kuidas ma sind esimest korda nägin". (Kogumikust "Mattias ja Kristiina". Olen nüüd ajuti Unti lugenud.) Selles on ühte!!! lausesse kirjutatud (miks ka mitte) üks ehedamaid armastuse väljendusi (või otsusta ise) - "Täna aga läksid sa tööle hilja, täpselt kell kaks, eile õhtul me tülitsesime restoranis, tülitsesime ja tantsisime ja naersime vaheldumisi, ja öösel tülitsesime veel, ja sa magasid juba ammu, kui mina ikka veel kirjutuslaua ääres konutasin, ja hommikul käisin ma poes, ostsin süüa ja ajalehti, paar uut ajakirja, tulin bussiga tagasi, ja sina ärkasid alles siis ja me sõime ja siis me suudlesime ja ma tulin sinu juurde ja me kallistasime teineteist, ja siis sa lugesid ja nüüd läksid sa ära ja ma otsustasin sulle kirjutada, kuidas ma sind esimest korda nägin." Ilus, kas pole?

Foto NAGI's: PA111083

"Il pleure dans mon coeur.
Comme il pleut sur la ville."*

Olemata kindel ja siiski oma kujutlust mitte takistades. Teadmata ja siiski juhuslikkuse välistades. Ma ei uskunud oma silmi.
Minu "väike Pariis" jättis minuga tihedas vihmasajus hüvasti.
... ja nüüd läksid Sa ära ja ma otsustasin Sulle kirjutada, kuidas ma Sind esimest korda nägin... (sõna-sõnalt Unt)



* Paul Verlaine´i üks väga tuntud luuletus algab nende sõnadega ja mis võiks vabalt tõlgituna kõlada - mu südames on niisama nutune kui vihmasadu linna kohal.



Wednesday, October 11, 2017

Mõelda vaid...

Eile kohvikus tõstes tassi paljastus alustassil väike ümmargune lipik, millel kiri -
"Lõpuks on kõik hästi.
Ja kui ei ole, siis pole see lõpp.
Lõppude lõpuks on homme uus päev."

Foto NAGI's: P9230978

*****

Kui ei taha, et jalalt maha niidetaks, pead taipama kännule kasvada. Alati ei aita seegi, sest see siin on juba teine katsetus, esimesest tormas koer mööda sellise vilega, et kübar (daami peast) lendas kus see ja teine.
Foto NAGI's: P9230984

Homme on daamid Pärnus. Minu vana daam samuti.

*****

Friday, September 29, 2017

Kodutud mehed ehk kuidas me Ugalat maha ei põletanud.

Kui me Viljandisse jõudsime, oli sügis juba alanud.
Oli 23. september. Silma järgi otsustades küll mitte sügis, vaid minusuguste naiste suvi. Pillav ja kullane.

Foto NAGI's: P9220931

"Meeste kodu", üsna viimaseid kordi. Lavastus, mis peaks kõnetama keskealisi (mehi) ja andma suuna kätte eksinud keskealistele (meestele).
Näidendi autorid on Eduardo Galan ja Pedro Gomez.
Mängisid Ago Anderson, Indrek Sammul, Mait Malmsten ja Riho Kütsar. Mehi nahutas ja kutsus korrale naishääl - Jaana Kena.

Foto NAGI's: P9220940

Olen korduvalt kogunud kokku kimbu maainimesi ja nad siis teatrisse organiseerinud. Ega see kerge ole, sest jalg, mis adra taga käib, peab sääriku asemel üheks õhtuks lakk-kinga jalga saama. Ja lipsu peab triigitud ning püksid viigitud saama. Enamjaolt on see siiski (pintsaku) pingutamist väärt.

Teatrisaal oma puna-punaste istmetega mõjus algusest peale sümpaatselt. Lava oli kujundatud keskealiste meeste eluheitlusi arvestavalt.
Vahetult enne algust istus minu kõrvale edeva dressipluusi ja teksade-tossudega noormees. Lakk-kingades maainimesed ei lasknud ennast sellest põrmugi häirida.

Esimene vaatus. Näitlejaid oli hea vaadata - nad kandsid keskealise kivikõva koormat, rääkisid, kuulasid, naersid.
Mingil hetkel ilmus mu vaimusilma Martin Alguse sulest tulnud teleseriaal "Keskea rõõmud", kus mängisid nii Riho Kütsar kui ka Ago Anderson. Paralleele tõmmates sain aru kui hea kirjutaja on Algus ja millised korraliku kloostrikooli õpilased on Eduardo ja Pedro. Ehk siis puust ja punaselt - tekst oli "Meeste kodul" tagasihoidlik, aga selle tagasihoidlikkuse mängisid suureks head näitlejad!
Mait Malmsteni lavale saabumisega tuli mulle hoobilt meelde Eesti kinokassad täitnud film "Klassikokkutulek", milles sai näha nii Mait Malmsteni kui ka Ago Andersoni. Kui minu täiesti eakohane mälu siinkohal alt ei vea, siis selle filmi loomisel oli ka Alguse käsi mängus. Laval toimuv oli siiski kuidagi mannetu ja meenutas, tead ju küll neid kaadreid, mis filmi ei kõlba, aga näidata tahaks ikka.
Oma mälestusi tuulutades jõudsin esimese vaatuse lõpuks sinnamaale, et leidsin ühisosi ja erinevusi "Meeste kodu" ja pea aasta tagasi Endlas nähtud "Testosterooni" vahel. (Viimases astus üles Ago Anderson.) Mõtlesin nende näidendite autorite peale, millest siis esimese autoriteks kaks hispaanlast ja teise autoriks eelmiste eakaaslane poolakas Andrzej Saramonowicz. Kahe tugeva katoliikliku maa autorid. Andrzej Saramonowicz ei karda kiriku vande alla sattumist ja tulistab põrgu piinadele mõtlemata. "Testosterooni" vaataja saab tunda teatri seinte vahel otsekui liiga korraliku käitumise eest määratud šokivangistust. Tõsi - "Testosterooni" ma uuesti ei vaataks/kuulaks. Kõik, mis ma sellega öelda tahan on see, et antud teema seljas üritavad paljud liugu lasta ning lihtne on ennast pidada inimlooma elutsükli erinevate etappide eksperdiks.
Vaheajal kuulasin muljeid ja olin omamoodi üllatunud, et need, kes olid näinud "Testosterooni", pidasid seda oluliselt paremaks "Meeste kodust".
Esmalt turvalisena näivad paksu-kiilaka-keskealise naljad ei mõju isegi siis, kui Ago Anderson dressipüksid kurgu alla tõstab. Kusjuures seda ütlesid mulle minu noored kaaslased ja mitte mõni madala valulävega küps keskealine.

Teise vaatuse alguseks selgus, et edeva dressikaga kutt (kes terve esimese vaatuse mu kõrval niheles) oli kadunud ja kolm järgmistel kohtadel istunud teatrikülastajat ühes võtnud. Loomulik kadu. Või siis ka mitte.
Elu hoogustus märgatavalt, kui kõik neli meest korraga lavale tulid (esimeses vaatuses saime näha näitlejaid kahekaupa). Teist vaatust kirjutades oli inspiratsioon juba märksa käega katsutavam, mäng oli alanud, aga mõnegi vaataja jaoks liiga hilja.

Mulle väga meeldib Indrek Sammul. Mitmel moel. Mitmekülgne. Olen teda näinud väga erinevates rollides ja vaatan ka pisteliselt seriaali-Erikut lõputuna näivas telenovelas "Pilvede all", mis sellest, et stsenaristi sulg on tönts ja mõte juba teab mitmendat aastat hangunud.
Mulle meeldib Riho Kütsar. Mitmetahuline. Mitmel korral nähtud häid rolle mängimas.
Mulle meeldib Mait Malmsten. Mitmeti. Mitmeluine. Omajagu nähtud.
Mulle meeldib Ago Anderson. Mugavustsoonis. Üksluine. Mulle meeldiks veel rohkem, kui (need dressipüksid nüüd varna riputataks ja) üks mõttega lavastaja näeks ning annaks mulle kui lihtsale vaatajale ka näha täiesti teistsugust Ago Andersoni. Keskiga nõuab uusi väljakutseid mitte sissetallatud ja teiste poolt omaks tehtud kõnniradu. No elame, näeme.
Keskealisust ilmestab üks mõni aeg tagasi loetud mõte, mis oli umbes selline - Igas rosinas on viinamarja kustunud lootus saada veiniks.
Ei pea päris rosinaks kuivama, et seda mõista.

Nüüd olen oma pealkirjas viidatud kodutute meeste kohta küll kõik südamelt ära öelnud... jääb veel see põlemise lugu... Sellega oli nii, et teise vaatuse keskel, kui laval olid Malmsten ja Anderson, tuuseldati nii korralikult ringi, et üks maas vedelenud riideese lennutati lava servas olnud prožektori ette, aga nii õnnetult, et tekkinud kuumuses materjal kärssama/sulama/põlema hakkas. Suits tõusis joonena üles. Malmsten seisis näoga publiku poole (tema selja taga ärevust tekitav sündmuspaik) ja Anderson oli natuke eemal. Saal hakkas sumisema ja kõvemad hõiked katkestasid etenduse. Malmsten päästis olukorra enne leegi lahvatamist, personalist keegi eemaldas kärssava riidetüki lavalt. Etendus oli katkestatud. Jah, kõik jätkus õige pea, lisandusid ilmselgelt mõned repliigid, millel polnud mingit pistmist algmatejaliga, ning ma imetlesin südamest näitlejate oskust astuda piirist üle, olla siin ja olla seal.

Viljandis juhtub.
See ei ole kaugeltki mitte esimene kord, kui Ugala täiendavat närvikõdi pakub.

Foto NAGI's: P9220932

Ps. Renoveeritud Ugalas olin esmakordselt.
Ringil ümber teatrimaja jäi silma, et välisvoodri tellised erinesid oma toonilt üksteisest moodustades suurel pinnal juhuslikke laike. Sirged jooned olid asendatud rustikaalse sinka-vinkaga.
Fuajees kesksel kohal laiutavad istumisalused oli kaetud nahaga, üsna lodevalt, pingutamata.
Aga muidu on kõik nagu peab - tiik on ja purskkaev ja maja täis emotsioone.

Monday, September 4, 2017

Sulnid suudlused ristatud mõõkade all.

22. august 2017
Draamateatris
"Armunud Shakespeare"
Lavastaja Georg Malvius, Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi adapteering (Lee Hall).

Valisin juba ammu selle lavastuse välja. Kuupäev sobis otsekui valatud - minu tütre 16. sünnipäev.
Olgu öeldud, et mu tütrele lavastus väga meeldis - see oli mänguline, temperamentne, kaasahaarav, lennukas, ilus... Mina ja minu eakaaslased (või miks mitte öelda heakaaslased?) jäime pisut teisele arvamusele.
Tõde väärtustades ütlen kohe hakatuseks, et ilus oli lavastus tõepoolest ja ilusaks tegid selle inimesed ja kostüümid. Väga ilusad kostüümid. Õnnestunud, hoole ja armastusega tehtud.

Mulle tundub, et see algmaterjal oli liiga mahukas, liiga tuline, liiga "välja mõeldud", liiga hollivuudilik, liiga väänatud, liiga, liiga, liiga...
Ma pelgan kõike, mis on põhjendamatult üle võlli. Siin ei põhjendanud keegi. Siin liiguti mängleva kergusega uuele teemale, uuele - ilma, et vana oleks selgeks mõeldud-öeldud.
Pelgan lavastusi, mille vorm on kordades tugevan kui sisu. Et siis kui olen unustanud näitleja, tema kohalolu, käeviipe, silmad ja sõnad, ei jää järgi midagi. Ei ühtki tuntavat tunnet. Mõtlemata mõtet. Ei midagi hingega katsutavat, silmaga mõõdetavat, häälega järgi aimatavat. Tühjus, ei muud.
Selles lavastuses oli ju ometi kõike - jah, kõike liiga palju. Pali täis vahust pesuvett, millega visati minema muidu täiesti elujõuline titt, kes oleks võinud mõnes teises lavaloos sirguda vaatajate ees igati ponksiks poisiks või siredaks tüdrukuks.

Näitlejad. Peaosalised Piret Krumm ja Karmo Nigula. Suur töö tehtud, nautisid nad laval olemist, laotasid minu ette oma usu, veendumuse ja heitlused. See oli kahtlemata väärt iga hingetõmmet, pöördumist, kontakti. Nad jäid ellu selles tormises tegevustikus, nad jooksid kaasa selle loo tempoga ehkki ma kahtlen, kas näitelava peab meenutama mulle vormelirada, kus pärjatakse neid, kes kiirema ringi teevad.
Oma rollilahendustega jäid mulle veel silma Ülle Kaljuste, kelles on olemas need alati toimivad algosakesed, ole vaid kohal ja vaata-kuula. Ning Christopher Rajaveer, kelle noorus annab loota ja arvata sisukat teatritööd.

Kniks, kraaps ja ekstra sügav kummardus lähevad seekord Indrek Sammulile. Temas on tuntav kindlameelsus, mingi emotsionaalne täpsus, katkematu püsivus. Ja muidugi täiesti erakordne mõõgavõitlus - vaevalt olen midagi sellist nii lähedalt näinud. See oli pööraselt nauditav ja seikluslik, samas hirmutavgi. See oli midagi unustamatut. Braavo!

Sügav kummardus ja lilled.
Toodi lilli...
Lilli kunsti vankumatule altarile.
Lõikelilled tekitavad minus alati kimbatust, need on ju lilled, mis on juurelt lõigatud.

Foto NAGI's: muinasjutt
Draamateatri lehelt näpatu.

Kavalehes ära toodud intervjuus ütleb lavastaja Malvius, et materjali näol on tegemist otsekui hea šampanjaga... ma siiski arvan, et pigem on see üks magus ja mulline... ütleme Asti Spumante.