Tuesday, February 18, 2020

Lihtsuse muretu maailm.

Müts.
Müts on alati üksik. Tal ei ole paarilist ette nähtud. Mitte nagu kinnastel. Või sokkidel. Neil on alati kuskil keegi. Isegi siis, kui nad enam iial ei kohtu. Või jällegi siis, kui teine on läbi kulunud, katki hammustatud, hapraks muutunud. Ikka on kindal või sokil oma paariline. Isegi sallil on... kaks otsa. Needki kokku saades võivad rõõmustada. Või no midagi sellist.
Aga müts. Tema on üksik.
Hale hakkab.
Vähemalt kantakse teda kõigile nähtaval kohal. Peas. Kõige otsas. Kõige-kõige.

...ja nii on ju sageli, et kõige kõrgemale roninud on lõpuks seal üksipäini. Sest tipus ei ole ruumi lahedalt. Tipus on tuul... ja vaade.

Dropsi Alpaca ühes Louisa Harding Amitola´ga.
Kude on lihtne kordus. Ringselt kududes igal real teen nii - õhksilmus, 2 parempidist silmust, siis tõstan õhksilmuse üle nende kahe kootud silmuse.
Järgmisel real liigub kõik ühe silmuse võrra nihkesse.
Mütsi parem pool sai mustri pahemast, ehk siis mütsi pahemal pool on kenasti nähtav üle tõstetud silmuste rütm. Antud koe pahem pool (ja mütsi parem pool) näib pigem... kangana.




(Mütsi pahem pool.)



Müts on täht(is).






Sunday, February 16, 2020

VALE(ntinipäev ja kaks tosinat tulipunast roosi.)

Täna on siis SEE päev.
Julgelt võib valetada, mesijuttu keerutada, uskumatut jama ajada ja... kui see kõik katta ning glasuurida roosade õhupallide, südamekujuliste šokolaaditahvlite, roosa-romantiliste postkaartide ning mitte milleski süüdi olevate tsellofaani keeratud ülepingutatud bukettideks vormistatud lilleõitega... siis oled omadega mäel. Kolgata mäel.

Tänasesse päeva sobib ka üks äraütlemata tore mälestus Rakvere teatri lavastusest "Kaks tosinat tulipunast roosi".
25.jaanuar 2020 Rakvere teatris.
Näidendi autor Aldo De Benedetti.
Lavastaja (otse Itaaliast!) Giorgio Bongiovanni.
Kunstnik (otse loomulikult Itaaliast) Maria Carla Ricotti.

Mängisid keskealist pererahvast Silja Miks ja Eduard Salmistu, nende sõpra Margus Grosnõi ja majateenijat Liisa Aibel.
Lavakujundus oli täiesti meeldivas kooskõlas hargneva looga andes oma kekspunktid ja kõrvalkohad.
Algusest peale meenutas lavastus VANU ja HÄID Vanalinnastuudio tükke, mis ei üritanudki jahmatada publikut kunstilise põhjatusega, vaid milles kohtusid mänguline tulisus ja naerutav kokkukõla. Hakkasin mitmelgi korral fantaseerima sellest, kes omaaegsetest kuulsatest näitlejatest oleks võinud oma rolli selles lavastuses teha... sain siiski mõttel sabast kinni ja keskendusin olevale.

Keskealine üksteisest veidi ehk tüdinenud paar satub segadusse, mida näib, et polegi võimalik lahti harutada. Proual tekib ettekujutus kellestki, keda ta pole ei näinud ega isegi mitte kunagi kuulnud kõnelemas, kuid kellesse ta arvab end armunud olevat. Härra seevastu mässib end aina enam murettekitavatesse segadustesse hakates (tahtmatult) mängima oma abikaasale võõrast, keda saladuse katte all armastada ja kes härras suisa armukadeduspuhanguid esile kutsub...
Peretuttav saab lõpuks sule sappa võttes enda peale võõrad patud ja mis seal salata, nii on ehk isegi kõigile parem.
Majateenija, kes korduvalt ühes ja samas tempos üle lava kõnnib mõjub piisavalt groteskselt ja enesekindlalt hoides ülejäänud kolmikut komplektina koos.
Eduard Salmistu sobitub kenasti rolli, tema ilmed ja miimika mängivad kõik õnnestumised-pettumused selgemaks veel.
Silja Miks on usutav oma pisut piinlikus armuvalus, tema kostüümid on kõnekad ja parukas muudab näojooned pehmemaks, naiselikumaks. Tal on väga meeldiv hääl. Selles rollis ilmekalt vahelduv, kord pretentsioonikalt proualik ja siis jällegi allaheitlik. Mõtteid Vanalinnastuudiost lahti kangutades ei saanud ma siiski lahti ettekujutusest, et ilma vähimagi vaevata oskaksin ma selles rollis ette kujutada ka näiteks Maret Mursat, kes pole enam küll ammu aktiivne näitleja ja kelle minu silmais hiigelajad jäid kuhugi neljakümne aata taha ehk...
Liisa Aibeli majateenija on nii mugav ja nii segamatult isepäine, et lausa lust vaadata. Teda ei näi põrmugi häirivat tööandja soovid või ettekirjutused. Ma isegi kujutasin ette, et ammustel (headel) aegadel oleks selles rollis võinud samahästi särada Salme Reek.
Margus Grosnõi oma rollis on täiesti piisav ja pigem laseb teistel särada - ka see on vahel üldise terviku huvides vajalik.
14.-15.02.2020


Pilt näpatud Rakvere teatri kodulehelt.

"...tulipunaseid roose" soovitan kogu südamest vaadata neil, kelles on alles soov naerda (kui tarvis, siis ka enese üle), kes teavad, et ükskõik kui sügavale peidetud, on meis kõigis! alles väike romantik. See õnnetu romantik võib süütust vihjest ellu ärgata ning kaaperdada kogu südame! See lavastus ei tee haiget, ei hüsteeritse, ei tapa lohesid ega kõrvalda kive koopasuult, aga selles on oma päikesekuld ja oma õnnis õnnetunne. See on tänapäeva defitsiidikeskkonnas täiesti enneolematult väärtuslik.

***

Valentinipäeval käisin ma ka teatris... Draamateatris. Vaatasin "Kontrabassi".
Nii palju head teatrit. Nii palju!

***

Aga täna on uus päev. Nagu oli eilegi. Nagu igal hommikul algab kõik uuesti. Vastavalt sellele, kus sa parasjagu pooleli jäänud oled. On see siis virgestav õnnetunne või maadligi masendus. Ma ei saa tänaseni lahti mõttest, et kõik on meie enese kätes. Et valu on oma nagu rõõmgi.
Kuigi meid on pandud kahele jalale, saame käia ikka ainult üht rada. Mitte kahte. Nii on aus.

16.02.2020





Monday, February 10, 2020

Rannaliival, männikoorel...

Villane sall.
Rowani tviid.
Täitsa esimene pikkupidi kootud soojalooja, vardal 430 südikat silmust.
Triibuline nagu rahvariideseelik.
Pilti tegin Kaberneeme rannas, kus (meenus) olen kudunud kõrkjate varjus ja meretuules, küllap ka heegeldanud... aastasadu tagasi.











Vaikselt mändide varjus sammuke eemal meremühast tüvele haakunud. Lihtne ja liikumatu. Ühtaegu vaikne ja kõnekas.



Olgu Sul soe.


Friday, January 24, 2020

Daamid küünis.

28.12.2019, laupäev.
Pärnu Endla Küünis.
"Daamid"

Mulle meeldib, kui jõulud läbi on. Ja see ei ole mitte kolmekuningapäev, vaid päev pärast kingituste avamist, päev pärast verivorsti ja kapsa kulinaarset etteaimatavust, päev pärast seda, kui ma tunnen, et ma tahan nüüd midagi muud...

Paar päeva enne etendust ostsin piletid. Ikka selleks, et raputada maha kulla ja karra läikivad ebemed, küünlavaha ja kuuseokkad. Ma olen vist väsinud sellest pingutatud sädelemisest, kirkusest, võbelusest. Pingutatud ja ülepakutud on see mesimagus tuhatnelja tuiskamine... tuiskamine... tuisku oleks tahtnud... Pimeduses keerlevaid helbeid, mis sulavad hingeõhus. Tuulest kantud lumeräitsakaid üle linna kandumas. Aga just seda ei olnud.

28. detsembril oli võrratu jalutamise ilm. Kuiv ja tasane. Ma ei ole ammu nii palju Pärnus jalutanud. Meelega jätsin maha fotoaparaadi, et olla selles päevas vahetult olemas, lasta kõigel ilusal mälestusteks kuhjuda niisama lihtsalt nagu seda on juhtunud aegade algusest peale...

...ja siis teater.
Kolm põlvkonda naisi : vanaema Lii Tedre, ema Karin Tammaru, tütar Jane Napp.
Noore Läti autori Justīne Kļava näidend on selline (kunstiline?) kähkukas, mis tuletab meelde, et koristaja on ka inimene ja katsume nüüd kiiresti teha - üks, kaks ja põlved puhtaks, koju minek. Saab normaalsel ajal õhtale... üks vaatus, üks tund (ja kakskümmend minutit).
Ei, ma ei ole pahane. Aga kui läti tüdruk ükskord suureks saab, siis las kirjutab sellele loole ka teise vaatuse. Aga selleks on vaja elukogemust, sügavamat tunnetust, otsimist ja... leidmist. Praegusel juhul oli tegemist pigem suure ampsu haukamisega, mis suu lõhki ajas ja ei midagi rohkemat.
Oma uljusest kisub autor kohale kõik võimalikud ja võimatud probleemid, mis saavad kolme põlvkonna vahel üldse esile tulla. Aga kahjuks jääb ära igasugune küpsemine, vajaminev toimeaeg surutakse ühte vaatusesse, mis tapab igasugusegi hea algatuse.
Vaatamata pisut hüsteerilisele loo püstitusele tegid oma parima näitlejad. Alati nii huvitav Lii Tedre - ilmetlen tema sisukust, sisemist veetlust... (Vaatan märtsis ka viimast korda etenduvat "Minu vana daami" - hea lavastus, suurepärane töö, võrratu Tedre!)
Emana ilmunud Karin Tammaru... ikka nii nagu ka "Kahe lugu" ja "Märter". Samasugune pisut närtsinud keskealine, kes enesekehtestamises kaotsi läheb, kelle argumendid on natuke aegunud, natuke haledad. Kas see ongi keskealise (nais)näitleja sissetallatud rada, Endla? Mitte midagi muud enam ei tulegi? Ei ühtegi tugevamat tunnet, segipaisatud argipäeva, enesekontrolli, julget avatust? Publik ootab enamat kui vormitu polüestersviiter pakkuda võiks... publik tahab siidi ja sametit!
Ja siis veel hilisteismeline - Jane Napp. Minu jaoks esmakorne kohtumine, aga siiski pinevust pakkuv, natuke tormakas, ent ometi kuhugi toetuv. Selles oli midagi.

Teatrist välja tulles ma mõtlesin : "Kas ma kunagi hiljem, aastate pärast seda päeva üldse mäletan?"
...siis ma veel ei teadnud, et vähem kui kolme tunni pärast saan telefonikõne, mis lõpetab ühe ajajärgu.

Vaikne ja justkui kalgendunud õhtu kutsus mind veel jalutama. Aeg seisatas, pidurdus, jäi toppama ja ma hoidsin hinge kinni.
Arm. Ei muud.

***



Aga see siin ei ole Pärnu. Isegi mitte väike Pärnu. See on Türi.

Ja homme on Rakvere. Suur hulk punaseid roose peale kauba.





Sunday, January 12, 2020

Lihtne triibik.

Müts on alati natuke keeruline kududa. Isegi siis, kui see on lihtsamast lihtsam ning pealtnäha lollikindel.
Aga lollid on leidlikud. Nii minagi.
Suudan leiutada lihtsale asjale mitu keerulist viga, mis lahendamist ootavad.

Kõigepealt - müts peab olema paras. Siin on esimene komistuskivi. Kood salli või rätti ja eksida pole võimalik! Olgu kui tahes suur - ikka on paras. Mütsiga on kõik teisiti. Müts PEAB olema paras Ast Üni ehk siis kõlbama kanda vihmas, tuules ning peale kümnendat pesu. (Mitte siis peapesu, muidugi.)
Soonikuosa peab olema eriti paras.

Teisalt - hea kui silmused mahuvad ringvardale. Siis pole muud kui koo ringiratast kuni pea hakkab ringi käima... heh, loodetavasti enne saab ikka müts valmis.
Muster ja kordused olgu väikesele pinnale mahutatavad, sest müts on iseenesest üks pisike asi. Kuigi see ei pisenda tema tähtsust karvavõrragi (kõrvavõrragi? hahaa).
Ja alati võib valida lihtsa triibiku, mis võib olla teine kord isegi nägusam kui palmikutest ja nuppudest pungil peakate.

Siin said kokku Rowani Scottish tweed täisvillane ja Hiina mink. (Viimane on aastatid tagasi kauplusest Vikkel Tartust ostetud.) Kokku need kaks lõnga ma panin ja mütsiks vormistasin.

Heaks üllatuseks osutus see, et peale pesu muutus müts oluliselt pehmemaks ning hoidis tänu villale kenasti vormi.
Sooniku osa on minu armastatud pooleteist kordne Tiina Meeri õpetatud soonik, tutt on Rowani lõng.













Laupäeval kattis härmatis kõik, mida katta oskas. Külma lihtne looming.
Et siis kaduda. Nagu poleks olnudki.

Tuulekella vaikne hääl
heliseb end korrates ja kuhu
kadus kõik mis ilus, hää?



Thursday, December 26, 2019

Las laotab tiivad...

...üle kõige,
las tõuseb lendu...



Louisa Harding Amitola lõng (250 meetrit, 80% vill ja 20% siid) kulus kolm tokki.
Looduslähedased värvid, sujuvad üleminekud. Sellised tokid on nagu... üllatusmunad viieaastase käes, ma tahan teada, millal algab uus värv, kuidas see asetub eelmisele, kui sujuv on üleminek, kui pikaldane või hoopiski järsk. Vahel on nii väga vaja sellist lõnga kududa.
Seekord tulemuseks rätt.



Las sirutab end luigeks
vete kohal
ja lendab,
tagasi ei vaata.
Las tõuseb taeva alla huikeks,
nii pilguga saan teda kaugusesse saata.









Tumedasse vette
kummardub ja näeb
peegeldumas hetke.








Tuesday, December 24, 2019

Päike käpikus.




Juba täna sulle koon
käpikuisse päikse,
värvid elumustriks loob
see, mis kandjat kaitseb.



Silmused on kindlalt hoitud
memmele ma selle võngnen,
Mustrid nagu selged loitsud
palveks köidet hingesõlmed.



Käpikuisse sulle põimin
kuu ja helge tähevöö,
siis sa julgelt kõnnid
läbi pimedagi öö.

Ole hoitud.